Amuletid, mida inimesed kaasas kannavad

Vana-Egiptus

Sügavaim üksikallikas. Egiptuse töökojad valmistasid fajansist skarabeesid, vedžat-silmi, džed-sambaid ja anhe tuhandete kaupa, elavatele kandmiseks ja surnutele mähkmete vahele. Kujundid elasid oma usundi üle ja neid kopeeriti veel Rooma-aegses Itaalias.

Mesopotaamia

Siinsed amuletid olid sama palju õiguslikud dokumendid kui ehted. Deemon Lamaštu vastu tehtud tahvlid nimetasid teda nimepidi, loetlesid tema kuriteod ja käskisid tal lahkuda; kaelas kantud Pazuzu pea pani ühe koletise teise vastu valvama.

Kreeka ja Rooma

Rooma poisid kandsid bullat ja tüdrukud lunulat kuni täisealiseks saamiseni, fallilist fascinum'it aga riputati uste kohale ja vankritelgedele. Siit saab kuri silm ka selle kirjanduse, mis kujundab siiani viisi, kuidas sellest räägitakse.

Juudi ja kabalistlik

Traditsioon, mis suhtus amulettidesse tõrksalt ja tootis neid ometi suurel hulgal: jumalanimedega hõbedased kame'ot, põrandate alla kummuli maetud aramea loitsukausid, punane pael Raaheli hauakambrist ja käsi, mida kutsutakse Mirjami käeks.

Islami

Kaitseb tekst. Ta'wiz ehk hijab on metallümbrisesse volditud kirjapandud salm ning kõige sagedasemad kirjad on Trooni salm, kaks viimast suurat ja üheksakümmend üheksa nime. Nende kõrval püsivad vanemad rahvapärased esemed, mille üle õpetlased vaidlesid.

Kristlik

Reliikviad, medaljonid, skapulaarid ja palverändurite märgid, nende all aga tihe alusmets kirjalikke loitsulehti, mida kirik aeg-ajalt hukka mõistis. Piiri üle sakramentaali ja amuleti vahel vaieldi tuhat aastat ja kokkuleppeni ei jõutud.

Põhjala ja Islandi

Hõbedased Thori vasarad, mida kanti kaelas ristiusustamise sajanditel, ruunikirjad luul ja puul ning hilisemad Islandi loitsuraamatud, mille märgid, nende seas Vegvísir, kuuluvad seitsmeteistkümnenda sajandi raamatutraditsiooni, mitte viikingite oma.

Keldi ja gaeli

Pihlakas ja punane pael laudaukse kohal, nöörile lükitud auguga kivid, ristikhein ja sarapuu ning tervendavad võlukivid, mida mõni suguvõsa hoidis põlvkondade kaupa. Suur osa sellest on säilinud pigem üheksateistkümnenda sajandi rahvaluulekogudes kui arheoloogias.

Slaavi

Lunnitsa-ripatsid, kirve- ja võtmeamuletid, tikitud oberegid kraedel ja kätistel, kus keha kohtub vaba õhuga, ning näota riidenukud, mis tehti ilma nõelata, et nende sisse ei saaks midagi torgata.

Lõuna-Aasia

Vasktorudesse keeratud jantraplaadid, must niit ja kajalitõmme imikutel nazari vastu, rudrakša-helmed ning tabiz, mida kantakse üle usupiiride. Kurja silma peetakse pigem igapäevaseks tüliks, mis tuleb kahjutuks teha, kui haruldaseks needuseks.

Hiina

Jade kaelal, punase nööriga seotud vaskmündid, virsikupuu vaimude vastu ja trükitud pabertalismanid, mille autoriteet tuleneb sellest, et nad näevad välja nagu ametlik dokument, sest taevast tulev kutse vormistatakse samamoodi nagu kohtuniku oma.

Jaapani

Pühamust ostetud omamori, mida kunagi lahti ei tehta, vaid tuuakse aasta pärast tagasi ja põletatakse. Ofuda koduse riiuli jaoks, ema-tahvlid kirjalike palvete jaoks ning poeleti kujukesed nagu maneki-neko, mis seisavad amuleti ja reklaami piiril.

Aafrika ja diasporaa

Minkisi-kimbud, mille vägi peitub sisse pakitus, gris-gris'-kotikesed, omaniku pikkuse järgi lõigatud Etioopia maalitud palverullid ning Ameerika nõiakotike, mis kandis selle tava orjapõlvest läbi uue nime all.

Põhja-Ameerika põlisrahvad

Ravikimbud, okkatikandi ja helmestega kaunistatud kotikesed ning odžibvede rõngas, mis jõudis laia maailma unenäopüüdjana. Suur osa selle nime all müüdavast on tehtud võõraste käe läbi, nii et päritolu loeb siin rohkem kui kusagil mujal selles kogus.

Kagu-Aasia

Tai phra khruang'i amuletid, mis pressitakse savist ja õnnistatakse templis, seejärel aga kogutakse, hinnatakse ja nendega kaubeldakse nagu müntidega. Sak yant'i tätoveerimine kannab samad kaitsvad kujundid metalli asemel nahka, mis teeb amuleti eemaldamatuks.

Iseenesestmõistetav vorm. Riputatakse sinna, kus seda saab puudutada ilma vaatamata, ja peidetakse vajaduse korral krae alla; just seepärast on nii paljudel säilinud amulettidel ülaservas auk.

Sõrmus on amulett, mille saab ka vahasse vajutada. Hilisantiigi ja keskaja pitsatsõrmustel on samad nimed ja kujud mis ripatsitel, lisaks aga jälje jätmise autoriteet.

Odav, imikule hõlpsasti ümber seotav ja eksimatult keha ümber tõmmatud piir. Kõige levinum värv omavahel seostamata kultuurides on punane.

Väikeseks volditud tekst, mis õmmeldakse nahka või suletakse metallümbrisesse. Islami ta'wiz, juudi kame'a, Etioopia palverull ja inglise loitsuleht toimivad kõik sel viisil ning ühtegi neist ei ole mõeldud uuesti lugeda.

Vägi koostisosade kaupa. Gris-gris'd, mojo-kotti või ravikimpu määrab see, mis on sees, ja reegel, et võõrad seda lahti ei tee ega puutu.

Sõlm seob asja paigale, mis teeb ta kõlblikuks õnne sees või vaimu väljas hoidmiseks. Meremeeste tuulesõlmed ja seotud punane pael järgivad sama loogikat vastupidistes suundades.

Liiga raske kandmiseks, seega kaitseb inimese asemel kohta. Mesopotaamia deemonitahvlid, Hiina pabertalismanid ja vundamendiohvrid valvavad keha asemel lävepakku.

Naelutatud, maalitud või uksepiida sisse seatud. Hobuseraud, mezuza ümbris, heks-märk ja poeukse kohal rippuv rooma fascinum märgivad kõik kohta, kus välisest saab sisemine.

Väike keha suure asemel. Kodujumalad, viipav kass ja naerev Buddha pannakse kandmise asemel paika ning tavaliselt näoga ukse poole.

Kõige vanem vorm. Klaas- ja kivihelmed kannavad kirja asemel värvi ja mustrit ning just seepärast liiguvad nad keelte vahel nii kergesti.