Taro

Mäng enne ennustamist

Taro sai alguse meelelahutusest. Põhja-Itaalia õukondades tellisid 1430. ja 1440. aastatel jõukad perekonnad (nagu Milano Viscontid ja Sforzad) käsitsi maalitud trionfi ehk triumfide kaardipakke trikivõtmisega mänguks, mis ei erinenudki väga tänapäevasest bridžist. Vanimad säilinud kaardid, nagu Yale'i ülikoolis hoitav Visconti di Modrone pakk, on paberil olevate vesimärkide järgi dateeritud aastatesse 1437–1442. Need olid luksusesemed: trumpidel ja õukonnategelastel oli kuldleht ning numbrikaartidel hõbe. Kaartidele olid maalitud toonaste valitsejate pereliikmed tolle aja riietes. Kulumisjäljed näitavad, et nendega reaalselt mängiti, mitte ei hoitud vaid riiulil.

Kaheosaline struktuur, mis pakki endiselt iseloomustab, oli paigas algusest peale. Igapäevakaardid olid neljas mastis (karikad, mõõgad, sauad ja mündid) ning neist kõrgemal seisis 21 nummerdatud trumpi koos nummerdamata Narriga. Nendest trumpidest sai Suur Arkaan ja mastikaartidest Väike Arkaan. Varaseimal täielikult säilinud 78-kaardilisel pakil, Sola Buscal, oli juba kummaline, alkeemiline sümboolika, mis jäi kaugele tavalise kaardimängu piiridest.

Kuidas salonigimängust sai ennustamine

Üleminek mängust ennustamisele toimus Prantsusmaal. 1781. aastal avaldas pastor Antoine Court de Gébelin laiahaardelise teose, milles väitis, et kaardid on viimane säilinud killuke Vana-Egiptuse tarkusest – läbi sajandite säilinud kadunud „Thothi raamat”. Sellele teooriale polnud küll mingeid tõendeid, kuid see langes aega, mil Euroopat valdas vaimustus Egiptuse muististe vastu, ja jäi püsima. Samal perioodil avaldas Etteilla pseudonüümi all kirjutanud okultist Jean-Baptiste Alliette ühe esimestest kaartide lugemise käsiraamatutest. Ta andis igale kaardile kindla tähenduse, määratles ladumisviisid ja võttis kasutusele pööratud kaartide lugemise. Koos muutsid nad mängukaardid ennustusvahendiks.

Kuldne Koidik ja Rider-Waite-Smithi pakk

Oma kõige süsteemsema vormi saavutas kaardipakk viktoriaanlikul Inglismaal. Eliphas Levi oli juba sidunud 22 trumpi 22 heebrea tähestiku tähe ja 22 kabalistliku Elupuu teega. 1888. aastal Londonis asutatud Hermeetiline Kuldse Koidiku Ordu ehitas sellest ideest terve vastavuste süsteemi. Nad kaardistasid kogu 78-kaardilise paki Elupuule ja kinnistasid elementide süsteemi, mida mastid siiani järgivad: Sauad – Tuli, Karikad – Vesi, Mõõgad – Õhk ja Mündid – Maa. Igas mastis on kaardid Ässast Kümneni ja seejärel neli õukonnakaarti.

Selline rangus nõudis uut sümboolikat. 1909. aastal andsid Kuldse Koidiku liige Arthur Edward Waite ja kunstnik Pamela Colman Smith välja Rider-Waite-Smithi taropaki. Waite vahetas Jõu (VIII) ja Õigluse (XI) numbrid, et trumbid sobituksid sodiaagiga. Kuid Colman Smith tegi midagi veelgi püsivamat: ta joonistas iga Väikese Arkaani kaardi täieliku inimliku stseenina, mitte lihtsalt mastisümbolite kogumina. Seetõttu on kaheksat mõõka või kümmet karikat võimalik lugeda juba esmapilgul. See üksik otsus muutis abstraktse okultse mõistatuse lugude jutustamise vahendiks. Just seepärast on RWS pakk ka Tarot Academy põhiline standard.

Narri teekond

Järjekorras lugedes jutustab Suur Arkaan ühte lugu, mille kirjanik Eden Gray ristis 1970. aastatel Narri teekonnaks. Narr (0) astub kaljuservalt uude tsüklisse ning läbib kolm seitsmest kaardist koosnevat rühma. Esimene ehitab üles mina, kohtudes Maagi, Ülempreestrinna, Keisrinna, Keisri ja Ülempreestriga. Teine rühm pöördub sissepoole läbi kriiside ja varjude, alates Õnnerattast kuni Surma ja Kuradini. Kolmas etapp taastab lagunenu, liikudes Torni langemisest Tähe lootuseni ning lõppedes Maailmaga. Joseph Campbell märkas müütides sama mustrit ja nimetas seda Kangelase teekonnaks.

Moodne taropakk: projektsioon ja teraapia

Kahekümnendal sajandil okultne raamistik murenes ja asendus psühholoogilise tõlgendusega. Carl Jung seostas kaartide mõjuvõimu kollektiivsest alateadvusest pärinevate arhetüüpidega, mitte aga varjatud maagiaga. Tänapäeva sekulaarse lugeja jaoks on pakk lähemal Rorschachi testile: 78 trükitud pildil pole iseenesest väge, kuid nende mitmetähenduslikkus ja kõnekus kutsub vaatajat omaenda eluolukorda neile projitseerima. Üha rohkem terapeute kasutab tarod sarnaselt – visuaalse sõnavarana, mis aitab kliendil tunnet nimetada, seda turvalises kauguses hoida ja sellest rääkida. Mõlemal juhul peitub kaartide väärtus lugejas endas, mitte kaardis.

See sama avatus teeb paki ka kergesti väärtarvitatavaks. Sotsiaalmeedias toetuvad lühikesed „kollektiivsed lugemised” Barnumi efektile – kalduvusele kuulda ebamäärast ja meelitavat väidet nii, nagu oleks see kirjutatud just sulle. Kogenud lugejad, olgu nad esoteerikud või sekulaarsed praktikud, suunavad küsimused pigem sissepoole: vähem „kas nad tulevad tagasi?” ja rohkem „mida ma siia projitseerin ja mida ma tegelikult tahan?”. Just sel viisil on kaardipakk kõige kasulikum – pigem kindel peegel kui kristallkuul.