Dalarna ruunid

Ruunid, mis elasid ruunid üle

Ristiusk ja riigivõimu aparaat tõid Skandinaaviasse ladina tähestiku ning keskaja lõpuks oli ruunikiri avalikust elust peaaegu täielikult välja tõrjutud. Välja arvatud ühes paigas.

Dalarnas – täpsemalt Ovansiljani piirkonnas ehk Älvdaleni, Mora, Våmhusi, Orsa, Solleröni ja Venjani kihelkonnas – elasid ruunid lihtsalt edasi. Need püsisid läbi reformatsiooni, Kolmekümneaastase sõja, valgustusajastu ja tööstusrevolutsiooni ning hääbusid alles 20. sajandi künnisel. Viimane inimene, kes oli neid lapsepõlves loomulikul teel õppinud, suri 1980. aastal.

Neid nimetatakse Dalarna ruunideks (dalrunor) ehk dalekarlia või elfdali ruunideks. Dalarna maine germaani kirja viimase kantsina toetub just neile ja see au on igati välja teenitud. Kuid neli sajandit ei tähendanud tardunud säilimist. Kiri muutus pidevalt, ja see, milliseks see kujunes, ongi loo kõige põnevam osa.

Konservatiivne kiri konservatiivsele keelele

Ruunid jäid siin püsima, sest siin säilis ka palju muud. Ovansiljan oli agraarne, suuresti isemajandav, geograafiliselt raskesti ligipääsetav ja teadlikult oma tavade külge klammerdunud piirkond – seesama kogukondlik ühtekuuluvus, mis hoidis elus rahvarõivaid, hoidis alal ka tähestikku.

Samamoodi säilis keel. Elfdali keel (övdalsk), mida kõneleb tänapäeval Älvdaleni ümbruses ehk kolm kuni viis tuhat inimest, on kõige konservatiivsem põhjagermaani keelekuju. Selles on säilinud vana silbistruktuur, rikas käändesüsteem, heliline th-häälik (nagu inglise sõnas father) ning w-häälik, mille rootsi kirjakeel kaotas. Kõige silmatorkavamalt on selles alles nasaalvokaalid, mida tõendab vanaislandi keel 13. sajandil ja mis on mujal Skandinaavias täielikult kadunud; tänapäeva elfdali kirjapildis märgitakse neid ogonjekiga – ą, ę, į, ų.

Selle alalhoidlikkuse kõrval toimus aga ka selgeid uuendusi. Pikad vokaalid lõhenesid uuteks diftongideks: seal, kus rootsi keeles on is ja ute, on elfdali keeles ais ja aute, ning kus rootsi keeles öeldakse päikese kohta solen, ütleb elfdali keel sola.

Ruunid kajastasid seda vahetult. Lõikaja, kes kirjutas mineviku kesksõna tähistamiseks kart, pani kirja selle, kuidas tema ümber tegelikult räägiti (gart, giärt), mitte seda, mida nõudis trükitud piibel. Selles seisnebki ametliku järelevalveta kirja eelis.

Sein, mis näitas, et tegu polnud enam futharkiga

2014. aastal leidsid uurijad Älvdalenis ühest säilinud puithoonest sepalgile lõigatud tähestiku. Hoone oli aastarõngaste järgi dateeritud 1285. aastasse; kiri aga pärineb stiilitunnuste põhjal 16. sajandi lõpust – maja on iidne, kirjutis aga mitte.

Määravaks osutus tähestikuline järjekord. Ruunitähestikud algavad reaga f, u, þ, a, r, k – sellest järgnevusest tulenebki sõna futhark. See rida algas aga tähtedega a, b, c, d.

Keegi oli seadnud ruunid ladina tähestiku järjekorda. Sellisel ümberseadmisel on mõtet vaid siis, kui neist ei mõelda enam kui iseseisvast kirjasüsteemist, vaid kui asendustähtede kogumist juba tuntud tähestiku jaoks. Dalarna ruunidest oli saanud ladina kirja märk-märgilt vastendav kood.

Selle ilmekaim tõend oli tühikute täitmine. Ladina keeles on C, Q ja X; ruunidel polnud neid kunagi vaja läinud, sest üheski ruunitraditsioonis polnud selliseid häälikumärke. Seetõttu mõtlesid lõikajad need ise välja – loodi uued ruunid ladina tähtede jaoks, millel puudus igasugune ruuniline eellane. Sellest hetkest alates ei allunud kiri enam vanapõhja häälikusüsteemile, vaid ladina tähestikule.

Bureuse ülestähendus, 1599

Esimene, kes selle kirja ametlikult talletas, oli Johannes Bureus (1568–1652), Rootsi esimene riigiantikvaar (riksantikvarie), kuninglik raamatukoguhoidja ning üks omapärasemaid kjusid ruuniteaduse ajaloos. Ta oli pühendunud ruunikivide väliuuriija ja samal ajal roosiristlasest müstik, kes uskus veendunult, et Skandinaavias on säilinud jumaliku algkeele jäänused, ning kes lõi omaenda esoteerilise viieteistkümnemärgilise süsteemi nimega Adalrunor.

1599. aastal, pärast mööda riiki rändamist ja kirjutiste ülesjoonistamist, avaldas ta vasegravüüri pealkirjaga Runakänslanäs läräspan. Pealkirja Nostri secli Dalecarl(is) („Meie sajandi dalekarlased”) all esitas ta tähestikulises järjekorras kakskümmend neli ruuni koos nende nimedega.

Ruunide nimed peegeldavad seda, mis kirjaga oli juhtunud. Mõned neist on päritud: is, ar, ur, sol, tir, lagh, birkä, madhär, hagal. Teised aga ilmselgelt mitte. Qua ja äcs eksisteerivad vaid seetõttu, et ladina keeles on Q ja X. Tähe C jaoks loodi knäsol („kõver päike”), mis jäljendas Z tähistamiseks kasutatud islandi nime knésól.

Bureuse ülestähendused on asendamatud, kuid mitte alati lõpuni usaldusväärsed. Osa tema loetletust oli tema enda süstematiseering – näiteks kalendrisauadelt laenatud märgid, nagu bälgturs, mida ta rakendas ladina tähtede edasiandmiseks viisil, mida Dalarna talupojad tegelikult ei kasutanud. 1611. aastal läks ta veelgi kaugemale ja avaldas teose Svenska ABC boken medh runor, esimese trükitud rootsikeelse aabitsa, lootes õpetada kogu rahva kirjutama ladina tähtede asemel ruunides. See katse kukkus läbi, kuid jättis omalaadse jälje: Kolmekümneaastase sõja ajal kasutasid Rootsi ohvitserid tema ruune teadete krüpteerimiseks – see oli esimene kahest korrast, mil see kiri muudeti salakirjaks.

Puit, sest paber maksis raha

Dalarna ruunikive ei ole olemas. Paber ja pärgament olid kallid ning kirjutamine polnud ametlik, mistõttu kirjutati sellele, mida mets pakkus. Säilinud on üle kolmesaja viiekümne kirjutise ning enam kui üheksa kümnest pärineb ainuüksi Älvdaleni kihelkonnast.

Neid leidub kaussidel, pruudikarpidel, kirstudel, lihapakkudel, mõõdulattidel, mööblil ja hoonete palkseintel. Need talletavad omandit, nimesid, kuupäevi ja lühisõnumeid. Ladina tähestik kuulus selles ühiskonnas vaimulikele, foogtidele ja kroonile; ruunid kuulusid lihtrahvale (allmoge) ning neid kasutati igapäevasteks tarveteks.

Vanim kindlalt dateeritud ese on Åseni külast leitud puukauss, mille kiri teatab, et Anders valmistas selle 1596. aastal. Orsbleckis asub 1635. aastast pärinev ait, millele on lõigatud kahe ehitaja nimed, veel üks Åseni kauss 1692. aastast tähistab nälja-aastat ning Kittanist on teada 1720. aasta kirst.

Kalendrisauad ja külakutsed

Kõige keerukamad esemed on rimstavar ehk ruunikalendrisauad. Need on kepid, millesse on lõigatud pühapäevatähed ja kuldarvud, mida läks vaja kirikuaasta ja liikuvate pühade väljaarvutamiseks – käeshoitav teatmik ühiskonnas, kus trükitud kalendreid ei müüdud.

Umbes kahekümnel neist leidub veel midagi: külaelu korralduslikud teated. Ühel 18. sajandi saual Åsenist öeldakse otse: plikt fölieir den som int går („trahv tabab seda, kes kohale ei tule”). Teine, 1818. aastast pärit teade Älvdalenist kuulutab, et täna õhtul toimub tavalises kohas küla kogunemine.

See toimis teadetetahvlina. Kes iganes selle teate lõikas, eeldas 1818. aastal, et külarahvas loeb ruune vabalt.

Gätrunor: karjaste ruunid

Dalarnas harrastati fäbod-majandust – suvist karjakasvatust mägi- ja metsaonnides, kus kari viidi suveks kaugele metsa- ja mägikarjamaadele ning elati kuude kaupa sealsamas. Seda tööd tegid peamiselt naised, kes viibisid üksi või väikestes rühmades külast kaugel eemal.

Nad jätsid üksteisele teateid. Männitüvedesse, rändrahnudesse ja karjaonnide seintele lõikasid nad lühikesi märkeid, mida tuntakse nimetusega gätrunor ehk karjaseruunid: initsiaalid, aastaarv ja sõna gät (karjatas). Kes oli sellel karjamaal käinud ja millal.

Katkematu traditsiooni viimane ehtne Dalarna kirjutis on just üks selline märge. See lõigati karjamajakese seinale Älvdalenis Gryvelåni lähedal, ja selleks ajaks oli ruunikiri juba peaaegu hääbunud – ladina tähtede vahele on jäänud vaid üksikud ehtsad ruunid. See kõlab nii: AAD gät 1900 – Anna Andersdotter karjatas siin 1900. aastal.

Kaks tuhat aastat germaani kirja lõpeb naisega, kes paneb kirja, et ta hoidis lehmi.

Kuidas kiri hääbus

Need neli sajandit jagunevad üsna selgeteks etappideks.

Enne umbes 1580. aastat käituvad ruunid veel nagu ruunid. Sellest ajajärgust on säilinud ligikaudu kolmkümmend kirjutist, mille märgivormid on lähedased tavalistele keskaegsetele ruunidele ning õigekiri lähtub pigem häälikutest kui tähestikust.

Umbes 1580–1650 toimus nihe, mida tõendab Älvdaleni sein: üleminek ladina tähestiku järjekorrale, väljamõeldud C, Q ja X ning esimesed märgid ladina käekirja mõjust märgivormidele endile – ruun g joonistatakse kolme kriipsu asemel ümber kahega, matkides ladina kursiivis väiketähte g.

Umbes 1650–1750 kumab ladina kirjakäsi läbi juba kõikjalt. Ruunide a ja ä tüved kaldusid viltu, meenutades käsitsi kirjutatud tähte a. Ruuniline püstkriips i asendati punktiga ladina väiketähega i. Ruunitekstidesse ilmusid ilma igasuguse maskeeringuta ladina suurtähed Y, L, M ja Ö. Samal ajal tegi muutusi läbi ka keel ise: 1650. aastateks kadus Älvdaleni kõnepruugist häälik /h/, mis jättis hagali ruuni jõude, ning see võeti kasutusele tähe å märkimiseks – ühe hääliku kadumine nihutas paigast terve tähe funktsiooni.

Pärast umbes 1750. aastat pole peaaegu midagi järel. Täisnimede asemele tulevad initsiaalid. Ruunid püsivad vaid üksikute harjumuspäraste märkidena sagedastes murdesõnades nagu den või gät, just nagu vana kirjaviis võib püsida allkirjas.

Üks eripära läbib kogu seda arengut. Keskaegses Skandinaavia kirjas eristati lisahäälikuid ruunide punktimise ehk täpitamise teel: täpiline i andis e, täpiline k andis g, täpiline t andis d. Mujal Rootsis venis see punkt ajapikku tüve läbivaks kriipsuks; lääneskandinaavia kirjas kaardus see väikeseks ringiks. Dalarnas kasvas sellest välja külgharu ühele poole tüve – ja Dalarna kiri on ainus ruunikiri, mis kasutab täpilist lühikeseoksalist a-d tähe ä märkimiseks. Kui see punkt pikenes, nihkus täht kuju poolest tähe å poole, ning lõikajad veetsid järgmised kaks sajandit vaikselt ümber kohandades, milline märk mida tähendab.

See on Kensingtoni ruunikivi mõistatuse vastus

1898. aastal leidis rootsi väljarändajast talupidaja Olof Öhman oma maalt Kensingtoni lähedal Minnesotas hallikaspruuni grauvakiplaadi. Sellel oli pikk ruunikirjutis: kaheksa götalast ja kakskümmend kaks norralast avastusretkel, kümme surnuna leitud meest, palve – AVM (Ave Virgo Maria, päästa meid kurjast) – ning aastaarv 1362.

Ruuniuurijad lükkasid leiu ehtsuse peaaegu kohe tagasi ja suutsid terve sajandi täpselt selgitada, mis on selle juures valesti, suutmata samas öelda, mis see tegelikult on. Keel oli liiga moodne. Ka tähed olid võimatud: ristatud l, täpiline v, läbikriipsutatud o, punktideta p silmustes. Ükski 14. sajandi ruunirida selliseid märke ei sisalda. Ükski tollal teadaolev ruunirida ei sisaldanud neid üldse.

2003. aastal leidis keeleteadlane Tryggve Sköld Umeå murdearhiivi uurides lahenduse. Dalarnas Borlänge lähedal kasvanud rätsepaõpipoisi Edward Larssoni (1867–1950) paberid sisaldasid 1883. ja 1885. aastal üles tähendatud ruunitähestikke. Larssoni loend oli 27-täheline tähestik uusaegse rootsi keele kirjutamiseks ja see kattus täpselt Kensingtoni märkidega – sealhulgas ristatud L, eripärased Ö ja Ü ning kummaline G. See sisaldas ka pentaadnumbreid ehk Skandinaavia kalendrisauade loendusmärke samal kujul, nagu oli kivile kirjutatud 1362.

Lisaks leidus Larssoni paberites kolmaski tähestik, mida ta kirjeldas kui maailma vanimat salakirja, seadusetahvlite kirja. See oli vabamüürlaste nurgasalakiri (pigpen cipher).

See oligi tegelik kontekst: hilised Dalarna ruunid, pentaadnumbrid ja loožide salakiri, mis levisid koos 19. sajandi rändkäsitööliste – rätsepate, ehitajate ja rändõpetajate – seas läbi Dalarna, Medelpadi ja Hälsinglandi. Peagi leiti ka lisatõendeid. 1907. aastast pärinev puust ike Månstast Älvdalenis kasutab samu märke. Medelpadist pärit rändkirjutusmeistri Eric Strömi 1868. aasta mälestustahvlil on samad märgid ning tema 1876. aasta litografeeritud vihikus on trükitud kogu komplekt: ruunid, pentaadnumbrid ja vabamüürlaste salakiri koos. Tammelt valmistatud Haverö mõõdulatt kannab samuti kõiki kolme koos kahekümne ühe kuldarvuga; tegemist on küünraga (aln), mis kaotati Rootsis mõõtühikuna 1889. aastal, pannes eseme vanusele selge ülempiiri.

Kensingtoni kivi pole seega keskaegne mälestusmärk, kuid ei ole ka tavapärases mõttes lihtlabane võltsing. See on 19. sajandi skandinaavia-ameerika ese, mis pandi kirja ehtsas, elavas ja dokumenteeritud kirjas, mida selle leidjate põlvkond oli tegelikult õppinud – ja mis jõudis Minnesotasse samades reisikirstudes nagu kõik muu.

Miks sellel jaotisel pole eraldi tähelehekülgi

Põhjuseid on kaks, ja teine neist on kaalukam.

Esimene on tehniline. Dalarna ruunidel puuduvad Unicode'i koodipunktid. Ruuniplokk kodeerib vanema futharki, futhorci ja standardsed Skandinaavia keskaegsed ruunid; Dalarna märke seal pole. Iga avaldatud tabel, sealhulgas need, millele see lehekülg toetub, näitab teistest ruuniridadest laenatud või eritarkvara abil joonistatud lähendusi. Selle jaotise muud täheleheküljed seovad märgi selle tegeliku koodipunktiga. Siin poleks sellesse välja ausalt midagi panna.

Teine põhjus on see, et puudub üks ja ainus tähestik, millest eraldi lehekülgi teha. Märgistik muutis neljasaja aasta jooksul kuju ning erines lõikajate ja külade lõikes; 1600. aasta a ei ole 1750. aasta a, g joonistati ümber ladina tähe sarnaseks, hagal vahetas hääliku kadumisel rolli ning lõpuks asendati enamik tähti täielikult. Eraldi leht iga tähe kohta peaks sellest pidevast teisenemisest välja valima üheainsa hetke ja esitama seda ainsa tõelise Dalarna tähestikuna – mis oleks just selline petlik täpsus, mida see jaotis püüab vältida.

Kogu teema tuum ongi see teisenemine. Seda on parem jutustada korraga ja tervikuna kui kahekümne neljas killustatud osas.