Ruunikirjad

Noorem futhark

Viikingiaja ruunid. Kuusteist märki, mis koondati vanema futharki kahekümne neljalt täpselt sel ajal, kui vanapõhja keel omandas rohkem uusi häälikuid kui kunagi varem. See on ajaloo kõige enam kasutatud ja samas kõige mitmetähenduslikum ruunikiri; mõlemal tõsiasjal on üks ja seesama põhjus.

16
ruuni
3,000+
säilinud ruunikivi
c. 800–1100
m.a.j kasutusel

Ruunirida

Kuusteist ruuni järjekorras, jaotatuna kolme ætti'sse, nagu need pärast koondamist säilisid. Igal kaardil on esmalt pikaoksaline vorm ning selle kõrval lühikeseoksaline variant, kui need kaks erinevad.

Freyri ætt

1–6

Kaheksalt märgilt kuuele vähendatud rühm. Gebo ja Wunjo jäeti täielikult kõrvale ning rühm moodustab nüüd kirja enda nime: f, u, þ, ą, r, k.

ᚠ
1

Fé

f /f/, /v/

rikkus, veised

Kujult ja tähenduselt sama mis vanema futharki Fehu. Mõlemad ruuniluuletused räägivad rikkuse ülistamise asemel sugulaste tülist vara pärast.

ᚢ
2

Úr

u /u/, /o/, /y/, /ø/

šlakk; uduvihm

Kuna tarvas oli Skandinaavias välja surnud, sai ruun uue tähenduse. Rauasulatusega tegelenud Norras tähendas see šlakki, Islandil külma vihma.

ᚦ
3

Þurs

þ /θ/, /ð/

hiid

Muutumatu. Mõlemad Skandinaavia luuletused säilitavad hiiu kuju ja suhtuvad temasse vaenulikult. Islandi gloss seostab teda Saturniga.

ᚬ ᚭ
4

Áss / Óss

ą /ɑ̃/, /o/

jumal; jõesuu

Vana a-ruun, mis hakkas kandma nasaalvokaali. Islandil säilis tähendusena jumal ja nimetati otse Óðinni, Norras aga samakõlaline óss ehk jõesuu.

ᚱ
5

Reið

r /r/

ratsutamine, teekond

Muutumatu. Mõlemas luuletuses peetakse silmas hobust: kiiret teekonda ja ratsu rasket vaeva.

ᚴ
6

Kaun

k /k/, /g/, /x/, /ŋ/

haavand, paise

Täispika tüvega vanema futharki Kenaz. See kannab korraga häälikuid k, g, velaarset frikatiivi ja ŋ-i, mis on terve rea raskeim foneetiline koorem.

Hagali ætt

7–11

Viiele märgile koondatud rühm. Eihwaz ja Perthro kadusid, Jera kujundati ümber a-ruuniks ning Algiz tõsteti keskelt rea lõppu.

ᚼ ᚽ
7

Hagall

h /h/

rahe

Ümber joonistatud ristuva joonega. Mõlemas luuletuses nimetatakse seda kõige külmemaks teraks ning Norra salmis seotakse see reaga Kristusest, kes lõi maailma.

ᚾ ᚿ
8

Nauðr

n /n/

häda, kitsikus

Muutumatu. Norra salmis kirjeldatakse alasti meest pakases, Islandi omas orjatari leina.

ᛁ
9

Íss

i /i/, /e/

jää

Lihtne püsttüvi, millest sai baasosa kõigi teiste rea ruunide ehitamiseks. See võttis üle ka vana e-hääliku.

ᛅ ᛆ
10

Ár

a /a/, /æ/, /e/

hea aasta, viljasaak

Täielikult ümber joonistatud vanema futharki Jera. Kuna vanapõhja keeles kadus sõna algusest j-häälik (*jēraz muutus sõnaks ár), muutus ruuni kuju ja häälikuväärtus ning sellest sai a-ruun.

ᛋ ᛌ
11

Sól

s /s/

päike

Lihtsustatud vanema futharki siksakist. Islandi luuletuses nimetatakse päikest jää hävitajaks, mis on teravaim kujund päikese kohta ruuniluules.

Týri ætt

12–16

Viiele märgile koondatud rühm, millest jäid välja Ehwaz, Ingwaz, Dagaz ja Othala. Siia lõppu lisati vana Algiz nimega Ýr, mis teeb sellest ainsa ruuni ruuniloos, mille asukoht reas muutus.

ᛏ ᛐ
12

Týr

t /t/, /d/

jumal Týr

Muutumatu ning tähistab nüüd nii d- kui ka t-häälikut. Mõlemad luuletused nimetavad teda ühekäeliseks, eeldades, et lugeja teab põhjust.

ᛒ ᛓ
13

Bjarkan

b /b/, /p/, /ɸ/

kask

Muutumatu; kuna Perthro jäeti välja, tähistab see ka p-häälikut. Norra salmis seotakse kask riimi nimel Loki kavalusega.

ᛘ ᛙ
14

Maðr

m /m/

inimene

Ümber joonistatud: vanema futharki topelttüvi asendus üheainsa tõstetud harudega tüvega. Mõlemas luuletuses nähakse inimest põrmu lisandusena.

ᛚ
15

Lǫgr

l /l/

vesi, meri

Muutumatu. Islandi salm on ehedalt islandipärane: keev vesi, lai geiser ja kalade maa.

ᛦ ᛧ
16

Ýr

ʀ /ʀ/

jugapuu

Pööratud vanema futharki Algiz, mis sai uue nime vastavalt sellele, kuidas vana sõnalõpuline z muutus eraldiseisvaks r-häälikuks. Ainus ruun, mille asukoht reas muutus, nihkudes päris lõppu.

Kust me seda teame

Mälestusmärgid, kaupmeeste sälgukepid ja kaks keskaegset luuletust. Nooremast futharkist on säilinud märksa rikkalikum pärand kui ühestki teisest ruunikirjast.

Jellingi kivid

Jüütimaa, Taani u 965

Harald Sinihamba kivi kuulutab, et ta võitis kogu Taani ja Norra ning tegi taanlased kristlasteks. Seda nimetatakse sageli Taani sünnitunnistuseks ning see kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Suuremal kivil on ruunide kõrval kujutatud ristilöömisstseen.

Röki ruunikivi

Östergötland, Rootsi u 800

Pikim teadaolev ruunikirje, umbes 760 märki, ja ühtlasi kummalisim. See vaheldab lühikeseoksalisi ruune, vanemaid futharki vorme ja vähemalt kahte šifrisüsteemi, tsiteerides kadunud kangelasluulet. Kogu teksti üheselt mõistetavat tõlgendust pole seni suutnud luua keegi.

Bryggeni kirjed

Bergen, Norra 12.–14. sajand

Umbes 670 puupulka ja fragmenti, mis leiti pärast 1955. aasta tulekahju vana keskaegse kai alt. Äriarved, omanikumärgid, nimeharjutused, ladina keele tund, palved, solvangud ja armastuskirjad. Parim tõend selle kohta, et ruunikirjaoskus oli igapäevane, mitte preestrite ainuõigus.

Norra ruuniluuletus

Norra 13. sajand

Kuusteist kaherealist salmi ranges skaldimõõdus, mis on säilinud vaid 17. sajandi ärakirjana hiljem hävinud käsikirjast. Teised read on sageli vanasõnad, mis on valitud pigem riimi kui sisu järgi.

Islandi ruuniluuletus

Island alates 15. sajandist

Kuusteist salmi, millest igaüks sisaldab kolme kenningit ja ladinakeelset glossi antiikse vaste või vürstitiitliga. Ruuniluuletustest kirjanduslikem ja süsteemseim.

Abecedarium Nordmannicum

Sankt Gallen, Šveits 9. sajand

Lühike värss 16 põhjamaise ruuni loeteluga, mis kirjutati Frangi käsikirja heebrea ja kreeka tähestike kõrvale. Vanim säilinud noorema futharki nimestik, mis sai 19. sajandil tugevalt kahjustada katsest tuua tinti reagendiga esile.

Maeshowe

Orkney saared, Šotimaa 12. sajand

Põhjala rändurid murdsid neoliitilisse kamberhauda ja katsid seinad grafitiga: kiitused varanduse kohta, väide, et need ruunid lõikas lääneookeani parim ruunameister, ning rohkelt roppusi. Umbes kolmkümmend kirjet moodustavad suurima sellise kogu väljaspool Skandinaaviat.

Hagia Sophia grafiti

Konstantinoopol 9.–11. sajand

Osaliselt loetav nimi, mida tavaliselt loetakse Halfdaniks ja mille kraapis rõdu marmorist rinnatisse varjaagide kaardiväe liige. Ruunikiri põhjala maailma kauges servas.

Pireuse lõvi

Ateena, nüüd Veneetsia 11. sajand

Antiikne marmorlõvi, mis viidi 1687. aastal Veneetsiasse ja mille õlgadele ning külgedele on varjaagid lõiganud pikad rootsi ruunide lindid. Ilmastikukahjustuste tõttu on suurem osa tekstist muutunud loetamatuks.

Kingittorsuaqi ruunikivi

Gröönimaa u 1300

Kolm meest jäädvustasid kivihunnikute ladumise saarel Upernavikist põhja pool, umbes 73. põhjalaiuskraadil. Kaugeim teadaolev lääne- ja põhjapoolne ruunikirje.

Tüvevabad ruunid

Hälsingland, Rootsi 10. sajand

Äärmuslik kiirkiri, millest on vertikaalne tüvi peaaegu kõigil märkidel eemaldatud, jättes alles vaid oksad ja nende asukoha. Levis väikesel alal ja oli loetav vaid neile, kes valdasid keelt piisavalt hästi, et lugeda ilma lisatähisteta.

Täpilised ruunid

Skandinaavia 11.–12. sajand

Ruunilõikajad hakkasid lisama väikest punkti, et eristada ülekoormatud märke: täpiline k andis g, täpiline t andis d, täpiline b andis p ja täpiline i andis e. Need stungnar rúnir murdsid 16 ruuni piirangu ja muutsid kirja keskaegseks futharkiks.

Kiri, mis kahanes

Umbes aastatel 700–800 m.a.j tegid skandinaavlased midagi sellist, mida ükski teine tähestikku kasutanud rahvas pole sellises ulatuses teinud: nad loobusid kolmandikust oma tähtedest.

Vanemas futharkis oli 24 ruuni, mis olid teeninud algpõhja keelt hästi viissada aastat. Seejärel keel nende all muutus. Rõhutud vokaalid sõnalõppudes kadusid (sünkopee) ning see vallandas terve rea uusi muutusi: umlaudi, murdumise ja eesvokaalistumise, mille käigus kaduv lõpp nihutas eelneva vokaali uude asendisse. Häälikust a sai e, u-st sai y, au-st sai ey. Tulemusena kujunes vanapõhja keeles välja üheksa erinevat vokaali varasema algpõhja viie asemel, millest igaüks võis olla lühike, pikk või nasaalne.

Rohkem häälikuid peaks tähendama rohkem tähti. Selle asemel koondati rida kuueteistkümnele.

Miks seda tehti

Seda otsust selgitavaid ürikuid pole säilinud ja runoloogid on selle üle vaielnud üle sajandi. Kõige veenvam seletus on see, et tegemist oli teadliku reformiga, mille eesmärk polnud mitte täpsus, vaid õpitavus.

Kuueteistkümnest märgist koosnevat rida on lihtsam õppida, kergem meeles pidada ja kiirem lõigata. Hinnaks oli küll ühene selgus, kuid see häiris vaid lugejat, kes ei osanud keelt vabalt. Põhjalane, kes vaatas kirjet ᚴᚢᚾᛅᚱ, ei vajanud kirja selleks, et teada, kas tegemist on k või g-ga või kas seal on üks või kaks n-i. Ta teadis, et see nimi on Gunnar, sest ühtegi teist sellist sõna lihtsalt polnud.

Tõendiks reformi õnnestumise kohta on säilinud leiumaterjali tohutu hulk. Vanemast futharkist jäi viie sajandi jooksul maha umbes 350 kirjet. Nooremast futharkist on säilinud ainuüksi üle 3000 ruunikivi ning lisaks tuhandeid igapäevaseid puidu- ja luukatkeid. Kiri muutus häälikute märkimisel küll ebatäpsemaks, kuid igapäevases kasutuses palju tõhusamaks.

Mida iga ruun pidi kandma

Häälikute kokkusulamine oli ulatuslik ja süsteemne. Helilistel ja helitutel konsonantidel ei tehtud üldse vahet.

  • ᚴ tähistab häälikuid k, g, velaarset frikatiivi x ja ŋ
  • ᛏ tähistab häälikuid t ja d
  • ᛒ tähistab häälikuid b, p ja bilabiaalset frikatiivi
  • ᚦ tähistab nii helitut kui ka helilist th-häälikut (nagu inglise sõnades thin ja this)

Neli vokaaliruuni kandsid neljakesi tervet vanapõhja vokaalisüsteemi: ᚢ ümardatud vokaale, ᛁ ümardamata eesvokaale, ᛅ madalaid ja keskkõrgeid ümardamata vokaale ning ᚬ peamiselt nasaale.

Lisaks jätsid nikerdajad nasaali enne sama häälduskoha klusiili tavaliselt märkimata, nii et sank kirjutati sak ja dumb kirjutati dub, ning konsonanti ei kirjutatud peaaegu kunagi kahekordselt. Õigekiri polnud standardiseeritud, sest puudus alus, mille järgi seda ühtlustada.

Pikaoksalised, lühikeseoksalised ja tüvevabad ruunid

Kirjal oli kolm graafilist kuju, mille erinevused tulenesid suuresti materjalist, millesse lõigati.

Pikaoksalistel ruunidel (mida vahel nimetatakse taani ruunideks) on täispikad tüved ja silmapaistvad oksad. See oli monumentaalne kiri: sügav, kaugelt loetav ja graniidile sobiv. Suurem osa püstistest ruunikividest kasutab just neid.

Lühikeseoksalistel ruunidel (mida vahel nimetatakse rootsi-norra või Röki ruunideks) on oksad lühemad ja kohati tüved kärbitud. Puidusüü neelab madalad diagonaalsed lõiked ja võib nende kohalt lõheneda, mistõttu vähemate harudega kiri püsib puupulgal paremini loetav. See oli igapäevane kiri, mida leidub rikkalikult Bergeni Bryggeni leidude seas.

Tüvevabad ehk Hälsinglandi ruunid läksid veelgi kaugemale ja jätsid peaaegu kõigilt tähtedelt tüve üldse ära, usaldades kogu tähenduse okstele ja nende suhtelisele asendile. Need piirdusid Rootsi väikese piirkonnaga ja olid loetavad vaid neile, kes valdasid keelt vabalt. See oli kiirkiri, mis eeldas vilunud lugejaskonna olemasolu.

Ruuniennustamine ja see kiri

Ajaloolised allikad seda ei toeta. Viikingiajast pole teada ühtegi tõendit ruunide kotist tõmbamise kohta küsimustele vastuste saamiseks; noorema futharki pärand on valdavalt mälestuslik, õiguslik, äriline ja isiklik.

Ruunidel oli häälikuväärtuse kõrval küll ideograafiline tähendus: Stentofteni kivi kasutab ühteainsat ruuni hea viljasaagi tähistamiseks ning ruuniluuletused loodi just selleks, et siduda iga tähega kindel mõiste. See oli reaalne, kuid see pole oraakel.

Tänapäevane ruuniennustamine pandi kokku 20. sajandil, suuresti pärast Ralph Blumi 1982. aasta teost „The Book of Runes“, mis võttis eeskujuks I Chingi ja taroti ladumised ning lisas tühja ruuni, mida pole üheski ajaloolises allikas. Enamik tänapäevaseid praktiseerijaid kasutab samuti vanema futharki 24 ruuni, mitte neid kuutteist. Kui keegi töötabki noorema futharkiga, laenatakse tähendused tavaliselt vanemast reast ja kohandatakse neid, mitte ei tuletata kahest põhjala luuletusest.

Kirja edasine käekäik

Mitmetähenduslikkus, mis tegi kirja lihtsaks, muutus puuduseks, kui Skandinaavia ristiusustati ja hakati koostama juriidilisi ning kiriklikke dokumente, mis nõudsid täpsust.

Lahendus oli nutikas. Alates 11. sajandist hakkasid lõikajad lisama ülekoormatud tähtedele täppi: täpilisest ᚴ-st sai g, täpilisest ᛏ-st sai d, täpilisest ᛒ-st sai p, täpilisest ᛁ-st sai e. Need stungnar rúnir ehk torkeruunid murdsid 16 ruuni piirangu seestpoolt ning lõid keskaegse futharki, mis vastas üks-ühele ladina tähestikule.

See arengutee kestis kaua. Viimaseid järglasi, Dalarna ruune, kasutati maapiirkondades kalendrite ja raidkirjade jaoks veel 20. sajandilgi.

Korduma kippuvad küsimused

Kuusteist. See vahetas Skandinaavias 24-ruunilise vanema futharki välja umbes 800. aastal m.a.j ning jäi tavapäraseks kirjaks kogu viikingiaja vältel kuni 12. sajandini. See jaguneb kolmeks ætt'iks, milles on kuus, viis ja viis märki.

Põhjust pole kirjalikult talletatud, kuid märkide vähendamine toimus just siis, kui vanapõhja keel omandas uusi häälikuid, mitte ei kaotanud neid, mistõttu polnud muutus tingitud fonoloogiast. Kõige veenvam seletus on teadlik reform õpitavuse parandamiseks: 16 märki on lihtsam omandada, meeles pidada ja lõigata kui 24 märki. See tegi kirja ebatäpsemaks, kuid keelt vabalt valdavad kõnelejad suutsid mõeldud sõna kontekstist hõlpsasti tuletada.

Peamiselt materjal, millesse neid lõigati. Pikaoksalistel ruunidel on täispikad tüved ja silmapaistvad oksad; need on kaugelt hästi loetavad ja sobivad kivisse raiumiseks, domineerides püstistel ruunikividel. Lühikeseoksalistel ruunidel on oksad ja kohati ka tüved lühemad, mis sobib paremini puidule, sest puidusüü kipub piki diagonaalseid lõikeid lõhenema. Lühikeseoksaline kiri oli igapäevane tarbekiri, mida leidub rikkalikult Bergeni Bryggeni leidude seas.

Jah. Viikingiaja Skandinaavia raidkirjades kasutatakse just seda 16-ruunilist rida, mitte vanemat futharki, mis oli Skandinaavias kasutusest kadunud umbes aastaks 800, mil viikingiaeg algas. Ehtne viikingiaegne tätoveering või kirje peaks kasutama neid märke.

Kaheksa ruuni: Gebo, Wunjo, Eihwaz, Perthro, Ehwaz, Ingwaz, Dagaz ja Othala. Nende häälikud liideti säilinud märkidega: g läks ruuni ᚴ kaun alla, d ruuni ᛏ týr alla, p ruuni ᛒ bjarkan alla, e ruuni ᛁ íss alla ja o ruuni ᚢ úr alla. Jera kujundati a-ruuniks ᛅ pärast seda, kui vanapõhja keeles kadus selle nime algusest j-häälik.

Sest selle häälikuväärtus muutus. Vanema futharki Algiz tähistas z-häälikut, mis esines vaid sõnalõppudes; algpõhja keeles muutus see häälik eraldiseisvaks r-sarnaseks foneemiks, mida kirjutatakse ʀ. Ruun pöörati tagurpidi, nimetati ümber ýr'iks ja tõsteti 15. kohalt 16. kohale. See on ainus ruun ruuniloos, mille asukoht reas muutus.

Tänu keeleoskusele. Kirje ᚴᚢᚾᛅᚱ sai tähendada vaid nime Gunnar, kuigi kiri ei eristanud k- ja g-häälikut ega märkinud topelt-n-i. Nikerdajad panid kirja foneetilise skeleti ja jätsid grammatika lugeja teada. See tähendab ka, et sageli kirjutati muutuseta tüvivokaal ja eeldati, et lugeja rakendab umlaudi ise.

Üheteistkümnenda sajandi lahendus mitmetähenduslikkusele. Lõikajad lisasid väikese punkti, et eristada ülekoormatud tähti: täpiline ᚴ andis g, täpiline ᛏ andis d, täpiline ᛒ andis p ja täpiline ᛁ andis e. Need stungnar rúnir murdsid 16 ruuni piirangu ja muutsid kirja keskaegseks futharkiks, mis vastas üks-ühele ladina tähestikule.

Seda tehakse, kuid tähendused võetakse tavaliselt vanemast futharkist ja kohandatakse, mitte ei tuletata norra ja islandi luuletustest. Viikingiajast pole teada ühtegi tõendit ruunide tõmbamise kohta küsimustele vastamiseks; säilinud noorema futharki tekstid on mälestuslikud, õiguslikud, kaubanduslikud ja isiklikud. Tänapäevane ruuniennustamine pärineb 20. sajandist.

Röki kivil Rootsis Östergötlandis, mis raiuti umbes 800. aastal m.a.j ja sisaldab ligikaudu 760 märki. See vaheldab lühikeseoksalisi ruune, vanemaid futharki vorme ja vähemalt kahte šifrisüsteemi ning tsiteerib kangelasluulet, mida pole kuskil mujal säilinud. Kogu tekstile pole tänaseni leitud kõigi poolt tunnustatud tõlgendust.

Viimased postitused

Avasta taroti kaartide iidne tarkus ja avasta oma vaimse teekonna saladused. Meie blogi on sinu värav taroti lugemise rikkaliku sümboolika, tähenduste ja praktiliste rakenduste mõistmiseks.