Väljaspool Ida-Aasiat

Lääne tõlgendused

Pekingis tegutsenud jesuiit saatis Leibnizile kuuekümne nelja heksagrammi skeemi, milles too tundis ära omaenda kahendsüsteemi. Kaks ja pool sajandit hiljem oli sama raamat San Franciscos menuk. Vaevalt on mõnda teist teksti tõlkimise käigus sedavõrd põhjalikult ümber mõtestatud.

12
mõttevoolu
12
mõtlejat
300
aastat läänes

Mõttevoolud

Iga põlvkond leidis siit erineva raamatu: kristliku ilmutuse tõestuse, idamaise loogika kurioosumi, psühholoogilise tööriista, vastukultuuri oraakli ning viimaks pronksiaegse ajalooallika.

✝️

Jesuiitide figurism

Peking ja Pariis 17.–18. sajand

Väike osa jesuiitidest misjonäre väitis, et Hiina klassikud kätkevad endas moonutatud mälestust piibellikust ilmutusest, ning otsis heksagrammidest patriarhide jälgi. Rooma vaatas sellele taunivalt, kuid ometi sündis sellest Euroopa esimene süvitsi minev kokkupuude Muutuste Raamatuga.

🔟

Kahendaritmeetika

Hannover 1701–1703

Joachim Bouvet saatis Leibnizile Fuxi kuuekümne nelja heksagrammi järjestuse. Leibniz märkas, et kui lugeda katkendlikku joont nullina ja pidevat ühena, tekivad järjestikku arvud nullist kuuekümne kolmeni. Ta nägi selles oma süsteemi iidset kinnitust.

📘

Esimesed tõlked

Suurbritannia ja Euroopa 19. sajand

Thomas McClatchie 1876. aasta tõlge ning James Legge'i 1882. aasta versioon sarjas „Idamaade pühad raamatud“ tõid tervikteksti inglise keelde. Legge pidas teost endale võõraks ega varjanud seda, mis paistab välja ka tulemusest.

📙

Wilhelmi ja Baynesi väljaanne

Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid 1924 ja 1950

Richard Wilhelmi saksakeelne tõlge, mis sündis koostöös õpetlase Lao Naixuaniga, jõudis inglise keelde Cary F. Baynesi vahendusel ja C. G. Jungi eessõnaga. Sellest sai lääne standardtekst, mis kujundas pea kõigi ingliskeelsete lugejate arusaama teosest.

🎲

Sünkroonsus

Zürich 1930.–1950. aastad

Jungi käsitlus põhjuseta seoseprintsiibist sündis osalt selleks, et mõtestada Muutuste konsulteerimisel kogetut. See andis lääne lugejale võimaluse võtta oraaklit tõsiselt, ilma et oleks tarvitsenud omaks võtta ennustamise enese seletusi.

🎼

Juhuslikkuse meetod kunstis

New York alates 1951. aastast

John Cage määras heksagrammide viskamisega helikõrgusi, kestusi ja dünaamikat teoses „Music of Changes“ ning paljudes hilisemates töödes. Ta muutis raamatu heliloomingu tööriistaks, mõjutades tervet põlvkonda kunstnikke ja koreograafe.

📗

Kirjanduslik I Ching

Euroopa ja Ameerika 20. sajand

Philip K. Dick küsis sellelt nõu romaani „Mees kõrges lossis“ kirjutades, kus seda teevad ka tegelased ise. Hesse, Borges ja paljud teised põimisid teksti oma loomingusse, tehes sellest sõjajärgse kirjanduse äratuntava motiivi.

🌻

Vastukultuur

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa 1960.–1970. aastad

Wilhelmi ja Baynesi tõlget müüdi tohututes tiraažides lugejatele, kel puudus huvi sinoloogia vastu, ning sellest sai kindel teetähis zeni, vedānta ja psühhedeelia kõrval. Suur osa lääne kokkupuutest Muutuste Raamatuga pärineb just sellest ajastust.

🔺

Lääne okultism

Suurbritannia ja Euroopa 20. sajand

Aleister Crowley kasutas Muutuste Raamatut aastakümneid oma peamise oraaklina ning püüdis heksagramme siduda kabala elupuuga; selline süntees püsib lääne esoteerikas tänini.

🧬

Geneetilise koodi analoogia

Euroopa ja Ameerika alates 1970. aastatest

Tõsiasi, et heksagramme on kuuskümmend neli ja DNA koodoneid samuti kuuskümmend neli, ajendas tervet kirjandusharu neid omavahel vastandama. Tegemist on pigem numeroloogia kui bioloogiaga, ent seos on olnud piisavalt visa, et seda peaks eraldi rõhutama.

🏺

Käsikirjaleiud

Hiina alates 1973. aastast

Mawangdui siidikäsikirjad ning hilisemad leiud Guodianis ja mujal tõid päevavalgele varasemad tekstiversioonid, millel oli erinev heksagrammide järjekord ja teistsugused lugemisviisid. See muutis põhjalikult teadlaste arusaama teksti kujunemisloost.

🔬

Ajalooline pööre

Suurbritannia ja Ameerika alates 1980. aastatest

Richard Rutt, Edward Shaughnessy, Richard J. Smith ja teised hakkasid lugema Zhouyid tarkuseraamatu asemel pronksiaegse ennustusürikuna, luues tõlked, mis erinevad Wilhelmi omast märkimisväärselt.

Mõtlejad

Misjonärid, matemaatikud, tõlkijad, psühholoog, seda loometöö meetodina kasutanud kunstnikud ning sinoloogid, kes viisid teksti tagasi selle algupära juurde.

Joachim Bouvet

1656–1730 Prantsusmaa ja Peking

Jesuiidist misjonär ja matemaatik keiser Kangxi õukonnas ning juhtiv figurist. Ta pidas Leibniziga aastaid kirjavahetust ja saatis talle heksagrammide skeemi, mis viis kahendsüsteemi äratundmiseni.

Gottfried Wilhelm Leibniz

1646–1716 Hannover

Oli kahendaritmeetika juba välja töötanud, kui Bouvet' skeem 1701. aastal pärale jõudis. Ta pidas Fuxi järjestust oma teooria sõltumatuks iidseks kinnituseks ja avaldas sellest kirjutise, tuues Muutuste Raamatu esimest korda Euroopa mõttelukku.

Thomas McClatchie

1812–1885 Shanghai

Anglikaani misjonär, kes avaldas 1876. aastal esimese täieliku ingliskeelse tõlke, tõlgendades teksti võrdleva mütoloogia võtmes. Legge pidas seda väheväärtuslikuks ning tänapäeval vaadeldakse seda peamiselt ajaloolise kurioosumina.

James Legge

1815–1897 Šotimaa, Hongkong, Oxford

Viktoriaanliku ajastu väljapaistvaim Hiina klassikute tõlkija, kelle 1882. aasta „Yi King“ ilmus sarjas „Idamaade pühad raamatud“. Ta töötas äärmise põhjalikkusega teose kallal, mida pidas tüütuks, ning tema tõlge on oma sõna-sõnalisuse tõttu hinnatud tänini.

Lao Naixuan

1843–1921 Qingdao

Hiina õpetlane, kes õpetas Richard Wilhelmile Muutuste Raamatut mitme aasta vältel, lugedes temaga teksti rida-realt läbi. Wilhelmi tõlge talletab sama palju tema õpetust kui Wilhelmi enda teadustööd.

Richard Wilhelm

1873–1930 Qingdao ja Frankfurt

Misjonärist sinoloogiks kujunenud õpetlane, kes veetis Hiinas üle kahekümne aasta ja tõlkis Muutuste Raamatu 1924. aastal saksa keelde. Tema versioon vahendab teksti läbi konfutsianistliku kommentaaritraditsiooni ning on lääne arusaama kujundanud rohkem kui ükski teine.

Cary F. Baynes

1883–1977 Ameerika Ühendriigid

Tõlkija ja psühhoanalüütik, kes vahendas Wilhelmi saksakeelse teksti inglise keelde 1950. aastal ilmunud väljaandeks. Tänu tema hoolikale tööle jõudis raamat ingliskeelsesse ruumi kujul, mida loetakse tänaseni.

C. G. Jung

1875–1961 Zürich

Konsulteeris Muutuste Raamatuga aastakümneid ja kirjutas Baynesi väljaandele eessõna, milles heitis heksagrammi raamatu enda saatuse kohta. Tema sünkroonsuse teooria kujunes osalt just selle kogemuse seletamiseks.

Hellmut Wilhelm

1905–1990 Saksamaa ja Seattle

Richard Wilhelmi poeg ja kutseline sinoloog, kelle loengud ja esseed andsid läänele esimese tõsise teadusliku ülevaate sellest, kuidas Muutuste Raamat struktuurselt toimib.

John Cage

1912–1992 New York

Tegi heksagrammide abil heliloomingulisi valikuid alates 1951. aasta teosest „Music of Changes“ neljakümne aasta vältel. Tema tõttu on Muutuste Raamatul kindel koht kahekümnenda sajandi muusikaloos.

Philip K. Dick

1928–1982 California

Konsulteeris Muutuste Raamatuga romaani „Mees kõrges lossis“ kirjutades, kus seda teevad ka tegelased, ning nentis hiljem, et oraakel suunas teose süžeed. Romaan pälvis 1963. aastal Hugo auhinna.

Edward L. Shaughnessy

sündinud 1952 Chicago

Juhtiv lääne varajaste Hiina käsikirjade uurija, kes tõlkis Mawangdui Muutuste teksti ning on aidanud selgitada, milline nägi teos välja enne kanoonilise versiooni kinnistumist.

Raamat, mis muutub koos oma lugejatega

Muutuste Raamatu lääne retseptsioonilugu on ilmekas näide sellest, kuidas vastuvõtja kujundab teksti. Igal etapil leidsid Euroopa ja Ameerika lugejad siit raamatu, mida nad olid valmis leidma. Nende tõlgenduste jada võtab peaaegu kokku kolm sajandit lääne intellektuaalseid moevoole: piibelliku ilmutuse tõestus, idamaise loogika kurioosum, psühholoogiline tööriist, vastukultuuri oraakel ning viimaks pronksiaegne ürik ohvritalituste ja sõjapidamise kohta.

Leibniz ja kahendsüsteemi skeem

Esimene tõsisem kokkupuude leidis aset Pekingi jesuiitide misjoni kaudu. Rühm misjonäre, keda tunti figuristidena, uskus, et Hiina klassikud säilitavad moonutatud mälestust piibellikust ilmutusest, ning otsis iidsetest tekstidest selle jälgi. Kuigi Rooma suhtus sellesse jahedalt ja seisukohast ei saanud kunagi ametlikku misjonipoliitikat, pani see aluse esimesele põhjalikule Muutuste Raamatu uurimisele Euroopas.

Kangxi õukonnas matemaatikuna tegutsenud Joachim Bouvet pidas Leibniziga aastaid kirjavahetust ning saatis talle 1701. aastal Fuxi traditsioonilise paigutusega kuuekümne nelja heksagrammi skeemi. Leibniz oli kahendaritmeetika põhimõtted juba välja töötanud. Lugedes katkendlikke jooni nullina ja pidevaid ühena, mõistis ta, et see järjestus annab täisarvud nullist kuuekümne kolmeni.

Tema tõlgendus kandis oma ajastu pitserit: ta pidas skeemi iidseks kinnituseks tõsiasjale, et väga vana tsivilisatsioon oli jõudnud sama tõeni. Tänapäeva teadus on veenvalt näidanud, et Shao Yongi 11. sajandist pärinev järjestus sündis korduva kahendjaotuse abil kosmoloogilistel, mitte aritmeetilistel kaalutlustel. Vormiline kooskõla on sellest hoolimata täpne ning see andis Muutuste Raamatule esimese tugipunkti Euroopa mõtteloos.

Tõlked

Thomas McClatchie avaldas esimese tervikliku ingliskeelse tõlke 1876. aastal, vaadeldes teksti läbi võrdleva mütoloogia prisma, mis on tänaseks lootusetult aegunud. James Legge'i 1882. aasta tõlge sarjas „Idamaade pühad raamatud“ oli märksa kaalukam teadustöö. Legge pidas teost endale ebameeldivaks ega varjanud seda, luues versiooni, mille sõna-sõnaline täpsus teeb selle väärtuslikuks ka praegu.

Otsustavaks teetähiseks sai Richard Wilhelmi töö. Misjonärist teadlaseks saanud Wilhelm veetis Hiinas üle kahekümne aasta ning uuris Muutuste Raamatut koos vana haridusega Qingi õpetlase Lao Naixuaniga, töötades temaga teksti mitme aasta vältel rida-realt läbi. Tema saksakeelne tõlge ilmus 1924. aastal, Cary F. Baynes vahendas selle inglise keelde ning 1950. aasta Bollingeni väljaanne sisaldas C. G. Jungi eessõna.

Just selle väljaande tõttu peab enamik lääne lugejaid Muutuste Raamatut filosoofiliseks tarkuseteoseks õilsa inimese käitumisest. Wilhelm vahendas ustavalt konfutsianistlikku kommentaaritraditsiooni, mis oli vaid üks lugemisviis paljude seas. Zhou dünastia aegne ennustaja poleks sellist teksti tõenäoliselt ära tundnud.

Jung ja sünkroonsus

Jung konsulteeris teosega aastakümneid ja mõtiskles sügavalt selle üle, miks see näis toimivat. Tema eessõnas Baynesi väljaandele leidub ebatavaline episood: ta heidab heksagrammi küsimusega, mida on Muutuste Raamatul endal öelda ingliskeelsele maailmale tutvustamise kohta, ning kirjeldab saadud vastust.

Tema sünkroonsuse kontseptsioon, põhjuseta seoseprintsiip, mis seob psüühilisi seisundeid väliste sündmustega, sündis osalt selle nähtuse mõtestamiseks. Kuidas sellesse ka ei suhtutaks, täitis see kindla ajaloolise ülesande: see andis haritud lääne lugejatele viisi võtta oraaklit tõsiselt ilma ennustamisse uskumata. Suuresti tänu sellele võeti teos vastu psühholoogilise instrumendi, mitte pelga ebausuna.

Raamat kui meetod

Alates 1951. aastast kasutas John Cage heksagrammide heitmist helikõrguste, kestuste ja dünaamika määramiseks, alustades teosega „Music of Changes“ ja jätkates seda meetodit nelikümmend aastat. Eesmärk polnud ennustamine, vaid isikliku maitse eemaldamine heliloomingust; Cage'i kaudu levis see võte Merce Cunninghami, Jasper Johnsi ja laiema kunstnikeringini.

Philip K. Dick küsis tekstilt nõu romaani „Mees kõrges lossis“ kirjutades, kus heksagramme heidavad ka tegelased ise, ning ütles hiljem, et oraakel oli otsustanud teose süžee arengu. Romaan võitis 1963. aastal Hugo auhinna.

Seejärel saabus vastukultuur ning Wilhelmi ja Baynesi tõlget hakati müüma tiraažides, milleni ükski teadustõlge tavaliselt ei küündi. Kahekümne aasta vältel kuulus see zeni, vedānta ja psühhedeelia kõrval kohustusliku vaimse varustuse hulka, ning just sellest ajast pärineb enamiku lääne lugejate esmatutvus teosega.

Ajalooline pööre

Liikumise suunda muutsid kaks asjaolu. Esiteks tõi arheoloogia päevavalgele teksti varasemad versioonid: 1973. aastal välja kaevatud Mawangdui siidikäsikirjades oli heksagrammidel teistsugune järjekord ja arvukalt tekstierinevusi, millele lisandusid hilisemad leiud Guodianis ja mujal.

Teiseks võttis terve põlvkond õpetlasi eesmärgiks lugeda Zhouyid sellena, millena see algselt paistab: pronksiaegse ennustusürikuna. Richard Rutt nimetas seda oma raamatu alapealkirjas just nii. Edward Shaughnessy töötas käsikirjadega ning Richard J. Smith kirjutas selle standardse kultuuriloo. Nende tõlked erinevad Wilhelmi omast rabavalt: vähem filosoofiat, rohkem kariloomi, vange, ohvritalitusi ja sõjaretki.

Kaks raamatut, mõlemad ehtsad

Lääne lugejal on tänapäeval ligipääs kahele väga erinevale Muutuste Raamatule, ja tasub selgelt mõista, et mõlemad on omal moel ehtsad.

Üks neist on kanooniline klassik, nagu seda loeti Ida-Aasias kaks tuhat aastat, tihedalt põimunud Kümne Tiiva ja konfutsianistlike kommentaaridega: raamat käitumisest ja olukordadest. See on Wilhelmi raamat, ja seda mõisteti Muutuste Raamatu all suurema osa selle ajaloost.

Teine on Zhou tekst sellisena, nagu see seisis enne tõlgenduskihtide ladestumist: napp ja sageli hämar, keskendunud ohverdustele, jahipidamisele ja sõjale. See on Rutti ja Shaughnessy raamat, mis asub lähemal algupäraselt kirja pandule.

Varasema kihi eelistamine ei tähenda iseenesest suuremat autentsust. Muutuste Raamat on olnud filosoofiline klassik märksa kauem, kui see oli pronksiaegne käsiraamat, ja tõlgendustraditsioon on osa teosest endast. Siiski peaks lugeja teadma, kumb neist tal parajasti käes on, ent enamik väljaandeid seda ei selgita.

Korduma kippuvad küsimused

Kõik I Chingi koolkonnad

Viimased postitused

Avasta taroti kaartide iidne tarkus ja avasta oma vaimse teekonna saladused. Meie blogi on sinu värav taroti lugemise rikkaliku sümboolika, tähenduste ja praktiliste rakenduste mõistmiseks.