Idad

Täishääliku puugloss, mis peab paika

Ükski viiest täishäälikunimest ei tähista kindlalt kohalikku puuliiki ning Idad on neist ainus, mis sellisele seosele tõeliselt lähedale jõuab.

Etümoloogiat pole võimalik taastada: sõnale idad puudub usaldusväärne tuletus ning sarnaselt Edadiga võidi selle kõla kohandada naabertähe järgi. Kuid erinevalt Edadist toetavad kenningid puuglossi täielikult. Sinem fedo, puudest vanim, ja caínem sen, iidsetest kauneim, kirjeldavad mõlemad erakordselt auväärset iga ning pärimus seob selle märgiga sõna ibar, jugapuu.

See on haruldane kooskõla täishäälikute reas ning peamine põhjus, miks Idadi peetakse jugapuuks märksa suurema veendumusega, kui ainuüksi keeleteadus seda lubaks. Nimi ise ei suuda seda tõestada; kenningite ja glossi ühtelangevus on parim võimalik tõend.

Puudest vanim, otseses mõttes

Sinem fedo ei ole luuleline liialdus. Jugapuu on kogu Euroopa pikaealisim puu vaieldamatu edumaaga teiste ees.

Mitmed puud Suurbritannias ja Iirimaal on tõendatult üle tuhande aasta vanad ning mõned hinnangud ulatuvad kahe või kolme tuhande aastani. Nende vanust ei saa määrata aastarõngaste lugemisega, sest vana jugapuu lülipuit kõduneb aja jooksul täielikult ning puu elab edasi vaid oma väliskoore toel. Seetõttu ei tähenda iidse jugapuu õõnes tüvi sugugi seda, et puu hakkaks surema.

Jugapuu lahutamatu seos kirikuaedadega tuleneb just sellest visadusest. Tihti märgatakse, et vanade surnuaedade jugapuud on vanemad kui nende kõrval seisvad kirikud; tavapärane järeldus on, et puu tähistas püha paika juba ammu enne kirikuhoone rajamist. See oletus on põhjendatud, kuigi see ei kujuta endast arheoloogilist tõendit paiga algse otstarbe kohta.

Väljend caínem sen väärib süvenenud lugemist. Sõna sen tähendab vana, viidates nii eakatele inimestele kui ka iidsetele esemetele; seega ulatub fraas puust kaugemale, esivanemate suunas. Iidsetest kauneim kõlab austusavaldusena, mida lausutakse väärikale vanainimesele.

Viis sälku ja lõpp

Idad koosneb viiest sälgust, mis on lõigatud risti üle tüvejoone: see on suurim arv viimases rühmas ning seega viimane täht, mida see märgisüsteem suudab luua.

Tähestik peatub siin inimsilma tajupiiride, mitte salapäraste müstiliste põhjuste tõttu. Inimese võime hoomata kogust üheainsa pilguga ilma loendamata (subitiseerimine) piirdub täiskasvanutel nelja või viie märgiga. Kuus paralleelset kriipsu nõuab juba teadlikku ülelugemist, mis oleks vastuolus kivisamba servalt kiireks lugemiseks loodud kirja eesmärgiga.

Neli rühma korrutatuna viie sälguga sulgeb algse märgisüsteemi kahekümne tähe juures, mistõttu tuli kõik Idadile järgnev luua teistsugusel põhimõttel. Hiljem lisatud forfeda-tähed on liitkujundid (silmused, ristid, võred) just sellepärast, et lihtsate loendatavate kriipsude süsteem oli oma võimalused ammendanud.

Kahekümnes täht tähistab seega piiri, kus kavand kohtub omaenda võimaluste laega, ning on äärmiselt kõnekas, et sellel lõpp-punktil seisev märk tähistab vanimat elusolendit, keda inimkond tundis.

Teine jugapuu täht

Ka germaani ruuniread pühendasid jugapuule omaette tähe ning kahe pärimuse võrdlus on väga õpetlik.

Vanemas futharkis kannab ruun Eihwaz nime jugapuu järgi ning vanainglise ruunilaul selle järeltulijale Eohile kirjeldab kareda koorega puud, mis seisab kindlalt maas ja toetub oma juurtele: see on täpne tähelepanek väliskoore toel püsivast õõnsast tüvest.

Mõlemad tähestikud märkasid teineteisest sõltumatult sama omadust samas puus: võimet kesta kaugele üle selle piiri, kus muu elav oleks ammu hävinud.

Põhjala pärimus lisab terava tahu, mida Idadis ei leidu. Jugapuu on peaaegu kõigist osadest mürgine ja parim vibupuu; selle ruuni islandikeelne kenning on bendr bogi, vinnastatud vibu. Seevastu Iiri kenningid püsivad puhtalt aja voolamises ega maini mürki ega relvi.

See on selge rõhuasetuse erinevus: Iirimaa jugapuutäht kõneleb ajast; Skandinaavia oma seob aja sõjakunstiga.

Lugemises ja ennustamises

Idad tähistab seda, mis oli siin kõige esimesena ja mis jääb siia püsima kõige viimasena.

Ennustuses viitab see püsivale, elujõulisele vundamendile: põlisele traditsioonile, suguvõsale, iidsele kokkuleppele või inimesele, kes eelneb praegustele sündmustele ja elab need üle. Selle ajamõõde ei ole inimese elupäevade pikkune ning aega puudutavates küsimustes kuulutab see väga pikki ajaperioode.

Caínem sen annab sellele otsese esivanemate kõla. See on pärandatud, mitte äsjaloodud väärtuste märk ja nende inimeste sümbol, kes käisid sellel teel enne meid.

Samamoodi on määrav tähe asukoht. Idad on viimane täht, viies sälk, süsteemi loendamisvõime piir. See kannab endas terviku lõpulejõudmise puhast tunnet: mitte lõppu hävingu mõttes, vaid hetke, mil teatav struktuur on saanud täielikult küpseks ja iga edasine samm nõuab uut lähenemist.

Kaasaegsed raamatud seovad Robert Gravesi mõjul jugapuud sageli surma ja taassünniga. Vanad kenningid kõnelevad aga vanusest ja esivanemate liinist, ja seda erinevust tasub hoida: nad kiidavad jugapuud selle eest, et ta on sajanditele vastu pidanud, mitte tema suremise viisi pärast.