ᚘ

Ifín

algselt P-täht; hiljem okas või karusmari

Kindlaks otstarbeks loodud asi, mis suunati hiljem esialgsest ülesandest eemale

Ogami glüüfe kuvatakse Unicode'is vasakult paremale. Püstkivil jooksevad tähed piki serva alt üles, seega on siinne rida pigem loetavuse huvides kohandatud kui täpne faksiimile.

Sound
io algselt /p/; hiljem diftong io
Asukoht
24
Group
Forfedad
Root meaning
ladina sõnast pinus (mänd või okas); sellest tulenes algne nimi Pín
Medieval tree gloss
karusmari (omistatud pärast tähe ümbernimetamist)
Unicode
U+1698
Ajastus
Asendatud
Jah / Ei
Roll on muutunud

Püstipidi

  • laenhäälik
  • ümber määratud roll
  • iganemine
  • okas
  • miski, mida vajati ja siis enam mitte
  • asendus
  • sisse toodu

In the rune poems

milsem fedo

puudest magusaim: sama väljend, mis on omistatud Collile, mis näitab, kui ebakindlad on forfedade kenningid

Bríatharogam Morainn mac Moín · Ifín
selle tähe käsikirjalised lugemisviisid on ebakindlad

usaldusväärset teist kenningit pole säilinud

Bríatharogam Maic ind Óc · Ifín

Iiri keeles puudus P

See on tõsiasi, mille lahendamiseks see täht loodi, ning tegemist on kummalise looga.

Algindoeuroopa *p kadus keldi keeltes täielikult: see haihtus, jätmata enda asemele midagi. Ladinakeelsele sõnale pater vastab vanaiiri athair, ladina sõnale piscis iiri íasc. Alguskonsonant on lihtsalt kadunud.

See jättis varajase iiri keele täielikult ilma /p/-foneemita ning sellest tulenevalt ei vajanud kahekümnetäheline tähestik P-tähte ega omanud seda. Iiri keele kirjutamiseks polnud see mingi puudus.

Siis saabus ristiusk ja koos sellega ladina keel: Patricius, pascha, popul, pennit. Need olid pidevas kasutuses olevad P-tähte sisaldavad sõnad, mida tähestikuga polnud füüsiliselt võimalik kirja panna.

Nii loodi uus täht. Seda hakati nimetama nimega Pín, ladinakeelsest sõnast pinus (mänd või okas): nimi valiti akrofooniliselt, sest see algab häälikuga, mida täht pidi kandma. Laenatud sõna laenatud hääliku tähistamiseks.

Ning siis võeti see ära

See, mis toimus järgmisena, on ogami käsikirjalise ajaloo kõige kõnekam seik.

Keskaja kirjutajad soovisid, et forfedad moodustaksid korrapärase viienda aicme, mis peegeldaks neljandat: viis tähte, kõik vokaalid, vastavuses täishäälikute reaga. Tegelikud lisatähed polnud aga midagi sellist: tegemist oli konsonantide ja diftongide seguga, mis oli loodud jooksvalt praktiliste vajaduste järgi.

Selle asemel et leppida ebakorrapärasusega, määrasid kirjutajad tähed ümber. Ébadist, mis kandis ehtsatel kividel häälikut /k/, sai ea. Pínilt, mis eksisteeris ainsa eesmärgiga märkida P-häälikut, võeti see väärtus ära, sellele määrati diftong io ning see nimetati ümber Ifíniks.

Tähestik oli lahendanud tõelise probleemi ning tühistas seejärel lahenduse pelgalt sümmeetria nimel.

Nii jäi tähestik taas ilma P-täheta. Tuli luua veel üks lisamärk äsja tühistatu asemele: Peith, Beithe teisend, mida kutsuti nimega beithe bog, pehme kask.

Too ahel (vajadus, lahendus, korrastamine, sama vajadus, teine lahendus) annab selgeima võimaliku pildi sellest, mida käsikirjatraditsioon selle tähestikuga tegelikult tegi. Sümmeetria oli tähtsam kui funktsioon, sest selleks ajaks ei kasutanud tähestikku enam keegi millegi kirjapanekuks.

Karusmari

Uue nime ja uue väärtuse saanud Ifín vajas ka puud, ning sellele omistati karusmari, ispín või selle lähedased vormid.

Põhjendus näib olevat pigem foneetiline kui semantiline: Ifín ja ispín kõlavad piisavalt sarnaselt, et teineteist meenutada. See on etümoloogia asemele asetatud sõnamäng.

Ka kenningid on vastavalt ebakindlad. Enamasti lisatud fraas milsem fedo (puudest magusaim) on täpselt sama väljend, mille Bríatharogaim omistab Collile, sarapuule. Kas see kandus ajapikku üle või täitis kirjutaja lünga süsteemis juba olemasoleva väljendiga.

Too kordus väärib tähelepanu selle tõttu, mida see ütleb forfedade kohta üldiselt. Neil tähtedel puudub kolmekordne iseseisev kenningite pärimus, mis on olemas kahekümnel põhitähel. Nende kenningid on katkelised, vasturääkivad ja vahel mujalt laenatud, sest need lisamärgid ei kuulunud kunagi mnemotehnilisse süsteemi, mille jaoks Bríatharogaim algselt loodi.

Lugemisel

Sellel tähel puudub kindel traditsiooniline tähendus, ja igaüks, kes pakub enesekindlat tõlgendust, konstrueerib selle ise.

Tähe ajalugu toetab aga ebatavaliselt spetsiifilist ja väärtuslikku tähendust: miski, mis loodi tegeliku vajaduse jaoks ning suunati seejärel mujale. Ifín on toiminud lahendus, mis kõrvaldati põhjustel, millel polnud mingit pistmist selle toimivusega, ning asendati teise lahendusega, mis tegi täpselt sama asja.

Laotuses viitab see rollile, mille keegi teine on korraarmastusest ümber määratlenud, või inimesele ja korraldusele, mis on saadetud erru, kuigi see veel toimis. See on eluline ja levinud olukord, mida ükski teine tähestiku täht ei kirjelda.

Sõnast pinus tulenev okkatähendus sobib teiseseks tõlgenduseks, ja karusmari on valikus, kui soovitakse keskaegset seost. Mõlema puhul tuleks märkida nende päritolu.

Questions to sit with

  • Mis toimis, kuid suunati ümber põhjustel, millel polnud mingit pistmist selle toimivusega?
  • Kas midagi korrastatakse siin kasulikkuse arvelt?
  • Nad kaotasid P-tähe ja pidid seejärel looma uue. Mida oled sina tühistamas, mida sul varsti jälle vaja läheb?

Korduma kippuvad küsimused

Kuna iiri keel oli selle hääliku täielikult kaotanud. Algindoeuroopa *p kadus keldi keeltes (ladina pater vastab vanaiiri sõnale athair, piscis sõnale íasc), mistõttu varajases iiri keeles puudus /p/ ning kahekümnetäheline tähestik ei vajanud seda. Ristiusk tõi aga kaasa ladinakeelsed sõnad nagu Patricius ja pascha, mida polnud võimalik kirja panna.

Kuna keskaja kirjutajad soovisid, et forfedad moodustaksid korrapärase viienda aicme viiest vokaalist, mis peegeldaks täishäälikute rida. Nad määrasid tähed vastavalt ümber: Pín kaotas oma /p/-väärtuse, sai diftongi io ja nimetati ümber. Sümmeetriat eelistati funktsioonile.

Äsja tühistatud tähe asendamiseks tuli luua veel üks märk: Peith, Beithe teisend, mida kutsuti beithe bog ehk pehme kask. See ahel (vajadus, lahendus, korrastamine, sama vajadus, teine lahendus) näitab, millega käsikirjatraditsioon tegelikult tegeles, sest tolleks ajaks ei kasutanud seda tähestikku millegi kirjutamiseks enam keegi.

Ilmselt pigem sõnamängu kui etümoloogia tõttu: Ifín ja ispín kõlavad teineteise meenutamiseks piisavalt sarnaselt. Tähe kenningid on samuti ebakindlad, ning kõige sagedamini lisatud fraas milsem fedo („puudest magusaim“) on sama, mille Bríatharogaim omistab Collile, sarapuule.

Kindlat traditsioonilist tähendust pole säilinud, seega on iga tõlgendus konstrueeritud. Tähe ajalugu toetab aga konkreetset sisu: miski, mis loodi tõelise vajaduse jaoks ja suunati siis veel toimivana mujale. Laotuses osutab see rollile, mis on kellegi teise korraarmastuse tõttu ümber määratud, või toimivale korraldusele, mis sellest hoolimata kõrvale heideti.

Ogam

Viimased postitused

Avasta taroti kaartide iidne tarkus ja avasta oma vaimse teekonna saladused. Meie blogi on sinu värav taroti lugemise rikkaliku sümboolika, tähenduste ja praktiliste rakenduste mõistmiseks.