Aafrika kosmoloogiad

Kaks süsteemi, üks teadmisviis

See lehekülg käsitleb kahte Lääne-Aafrika traditsiooni, mis sageli paigutatakse astroloogiaga ühte ritta, kuid mille sisemine loogika erineb sellest märkimisväärselt. Nigeeria ja Benini jorubade Ifá ennustussüsteem ei arvuta planeetide asukohti sünnihetkel. See heidab palmipähkleid või viskab ennustusketti, et valida üks 256 märgist, millest igaüks on pealkirjaks tohutule päheõpitud luule, müütide ja meditsiiniliste retseptide kogumile. Mali dogonid kõnelevad loojast Ammast, kosmilisest munast ja rebasest, kes tõi maailma ebatäiuslikkuse, ning said 20. sajandi keskel maailmakuulsaks tähepärimusega Siiriuse kohta, mille üle vaieldakse teaduses tänini.

Mõlemad toetuvad ka teadmiskäsitusele, mis erineb Lääne klassiruumi või labori mudelist. Teadmine ei ole siin kõigile vabalt kättesaadav abstraktne teave, vaid seda antakse edasi pühitsusastmete kaudu ning seda tuleb välja teenida iseloomu ja distsipliiniga. Mõlemad käsitlevad universumit kui loetavat teksti, kus taeva, maa ja inimsaatuse märgid kõnelevad ühes ja samas keeles. Ja mõlemad näitavad, kuidas suuline pärimus suudab säilitada keerukaid ja rangeid intellektuaalseid struktuure paljude sajandite vältel ilma kirjasõna toeta.

Suuline pärimus ja selle kriitikud

Jorubad ja dogonid hoidsid oma teadmisi mälus ja kõnes, mitte pärgamendil või paberil. Seda suulisust on sageli vääriti mõistetud nii koloniaalajastu vaatlejate kui ka kaasaegsete ratsionalistide poolt.

Suulisuse tõttu oli koloniaalajastu autoritel lihtne neid traditsioone ebausuna kõrvale heita. Prantsuse ja Briti administraatorid nägid vaid ohvritalitusi ja liivale joonistatud märke, suutmata märgata nende taga peituvat matemaatilist ja poeetilist korda. Kui etnograafid nagu Marcel Griaule 1930. ja 1940. aastatel hakkasid dogonide kosmoloogiat üles kirjutama, tegid nad seda sageli romantiseerivas võtmes, esitades seda puutumatu filosoofiana, mis tekitas omakorda järgmise põlvkonna teadlastes skeptitsismi.

Ajaloolane Jan Vansina vastas sellele teisest suunast. Oma teostes näitas ta, et suuline pärimus ei ole juhuslik mälestuste sasipundar, vaid range institutsioon, millel on oma kontrollimehhanismid, kanoonilised vormid ja vigade parandamise viisid. Ifá värsside puhul tähendab range värsimõõt ja kaheksaosaline struktuur seda, et rida ei saa kergesti kaduda ilma, et rütm katkeks. Suuline tekst elab mälus samasuguse täpsusega nagu trükitud lehekülg raamatukogus.

Joruba kosmoloogia: Orun, Aye ja orishad

Joruba kosmose tipus seisab Olodumare, kõrgeim looja, kes on kauge ja kättesaamatu ning kellele otse templeid ei ehitata. Universum jaguneb kaheks pooleks: nähtav maailm Aye, kus elavad inimesed, loomad ja taimed, ning nähtamatu vaimumaailm Orun, kus asuvad vaimud, esivanemad ja jumalikud jõud orishad. Need kaks sfääri ei ole ruumiliselt eraldatud taevas ja põrgu, vaid lõikuvad teineteisega igapäevaelus.

Ennustamise seisukohalt on olulisimad kaks kuju. Orunmila on tarkuse orisha ja Ifá patroon, keda kutsutakse nimega Eleri Ipin – saatuse tunnistaja –, sest tema seisis Olodumare kõrval, kui iga hing valis enne sündi oma elusaatuse. Eshu on jumalik käskjalg ristteedel, kes valvab piire ja kannab inimeste ohvrid Oruni vaimudele. Ta ei ole kuratlik vastand, vaid kosmilise tasakaalu hoidja, kes karistab ülbeid ja premeerib heldeid.

Ori, saatus ja miks ennustamist vajatakse

Joruba arusaama kohaselt koosneb inimene kolmest peamisest osast: ara (füüsiline keha), emi (eluhingus, mille annab Olodumare) ja ori (sisemine vaimne pea). Enne siia maailma sündimist põlvitab iga hing Orunis ja valib endale Ori, mis kätkeb tema tulevast maapealset saatust – tema andeid, eluteed, rikkust ja elupäevade pikkust.

Sündides aga inimene unustab oma valiku. Maapealses elus võib ta oma õigelt teelt eksida halbade otsuste, teiste pahatahtlikkuse või vastasjõudude (ajogun) mõjul. Just siin astub mängu Ifá ennustamine: see ei ennusta ettemääratud tulevikku passiivseks ootamiseks, vaid tuletab inimesele meelde tema enda valitud saatust ja pakub välja abinõusid selle saavutamiseks.

Traditsioon selgitab oraakli päritolu looga Orunmila lahkumisest. Müüdi järgi elas Orunmila kunagi maa peal inimeste seas Ife linnas. Pärast tüli oma noorima pojaga lahkus ta solvunult taevasse ja keeldus tagasi tulemast. Maa peale langes kaos, viljatus ja haigused. Kui inimesed teda taeva väravas anusid, ei tulnud ta tagasi, vaid ulatas neile kuusteist püha palmipähklit (ikin), öeldes: „Kui te soovite rikkust, lapsi või tervist, küsige nendelt pähklitelt ja mina vastan teile.“

256 Odu

Ifá aritmeetika on lihtne ja elegantne. Iga märk koosneb kahest sambast, milles kummaski on neli ühekordset või kahekordset märki. Kuna kummaski sambas on 16 võimalikku kombinatsiooni, annab nende paaritamine kokku 16 × 16 = 256 märki ehk Odut. Kuusteist märki, kus mõlemad sambad on identsed, kannavad nimetust Ojú Odù või Meji („kaksikud“) ning nemad on hierarhia tipus.

Kuueteistkümne Meji tavapärane pingerida ja seosed joruba praktikas on toodud allpool. Teemad on pigem teejuhiks kui rangeks sõnastikuks: iga Odu sisaldab sadu värsse, mis viitavad paljudesse eri suundadesse, ning madalamate märkide järjestus erineb joruba linnade, Benini foni rahva ja Kuuba traditsiooni vahel. Eji Ogbe on aga vanem ja austatuim märk igal pool.

Need kuusteist neljamärgilist figuuri ei ole omased ainult jorubadele. Benini foni rahva Fa-süsteem, Ewe Afa, Madagaskari sikidy ja araabia geomantia ('ilm al-raml) kasutavad täpselt sama kuusteistkandilist binaarset struktuuri. Õpetlased vaidlevad siiani selle üle, kas süsteem levis Aafrika rannikule araabia kaupmeeste kaudu või arenes see paralleelselt, kuid Jorubamaal sai sellest maailma üks keerukamaid suulise kirjanduse varamuid.

Oraakli heitmine

Ennustusseanssi viib läbi babalawo (saladuste isa) või naispreestrinna iyanifa (Ifá ema). Seansi eesmärk on välja selgitada, milline 256 Odust valitseb kliendi hetkeolukorda. Selleks kasutatakse kahte peamist vahendit: pühasid palmipähkleid (ikin) või ennustusketti (opele).

Palmipähklitega töötades hoiab ennustaja kõiki 16 pähklit vasakus käes ja püüab neid korraga parema käega haarata. Kui kätte jääb üks pähkel, teeb ta ennustusaluse pulbrile kaks kriipsu; kui kätte jääb kaks pähklit, teeb ta ühe kriipsu; kui kätte jääb null või rohkem kui kaks, heidet ei arvestata. Seda korratakse kaheksa korda, kuni alusele on joonistatud täielik kaheksarealine märk. Keti puhul heidetakse ketti vaid korra ning selle kaheksa pooliku asend annab märgi kätte ühekorraga.

Seanss algab sellega, et babalawo koputab spetsiaalse nikerdatud elevandiluust või puust sauaga (iroke) vastu ennustusalust, et kutsuda kohale Orunmila ja esivanemad. Seejärel puistab ta alusele kollast puutolmu (iyerosun) ning heidab märgi.

Ennustusalus

Ennustusalus (opon Ifá) nikerdatakse ühestainsast puutükist ning see võib olla ümmargune, ristkülikukujuline või poolkuukujuline. Aluse keskel on sile madal süvend, kuhu puistatakse peent termiitide näritud puu pulbrit (iyerosun). Just sellele pulbrile joonistab ennustaja sõrmedega märgid.

Aluse serva kaunistavad rikkalikud nikerdused: kalad, kilpkonnad, maod ja linnud – olendid, kes liiguvad kahe maailma (vee ja maa, maa ja taeva) vahel. Aluse ülaosas, otse ennustaja vastas, on alati nikerdatud Eshu nägu suurte mandlikujuliste silmadega, mis valvab seanssi ja jälgib, et vahetus inimeste ja vaimude vahel toimuks ausalt.

Ifá värsid ja ohverdamine

Kui märk on alusele tõmmatud, nihkub seanss matemaatikalt kirjandusele. Iga Odu koondab sadu päheõpitud poeetilisi värsse nimega ese Ifá. Babalawo hakkab ette kandma sellele Odule kuuluvaid värsse, mis jutustavad müütilistest pretsedentidest – sellest, kuidas iidsel ajal pöördus keegi sarnase murega oraakli poole.

Wande Abimbola näitas, et täielik ese Ifá järgib reeglipärast kaheksaosalist struktuuri. Alustavad osad on kõige rangemalt paigas; hilisemad osad jätavad rohkem ruumi ennustaja enda sõnastusele ning lühemad värsid võivad mõne osa vahele jätta.

Ennustaja loeb ette mitu värssi ning klient, kes sageli pole oma muret valjusti välja öelnudki, tunneb ära loo, mis tema olukorraga täpselt sobitub. Oraakel ei anna käsku, vaid esitab analoogia: „Vaata, mis juhtus temaga, kui ta tegi nii.“

Peaaegu iga lugemine lõpeb ohvri (ebo) määramisega: toit, loomad, kaurikarbid, riie või kindlad teod, mis viiakse Eshu kaudu Orunisse. Ohverdamine ei ole altkäemaks jumalatele, vaid energia ja suhete tasakaalustamine universumis – selleks, et midagi uut saaks sündida, tuleb millestki loobuda.

Üle Atlandi laiali pillutatud

Joruba traditsioon mäletab Oyo impeeriumi langemist ja 19. sajandi kodusõdu, mille tagajärjel müüdi sajad tuhanded jorubad orjadeks üle Atlandi ookeani. Kuubal, Brasiilias, Trinidadis ja Ameerika Ühendriikides lõid orjastatud preestrid ja preestrinnad oma süsteemid uuesti üles. Kuubal kujunes sellest Santería (Lucumí) ja Brasiilias Candomblé Ketu. 20. sajandi teisel poolel rändas traditsioon tagasi suurlinnadesse üle maailma ning tänapäeval konsulteerivad babalawod klientidega New Yorgis, Londonis, Pariisis ja Lagoses.

Dogonide kosmoloogia: Amma, Nommo ja Kahvatu rebane

Dogonid elavad Mali keskosas Bandiagara liivakivikaljude nõlvadel ja nende all laiuvatel tasandikel. Nende kosmoloogia sai tuntuks teistsugusel teel: mitte suulise kirjanduse salvestamise kaudu nagu Ifá, vaid läbi prantsuse etnograafide Marcel Griaule'i ja Germaine Dieterleni tööde 1930.–1950. aastatel.

Välismaailm tunneb dogonide mõtlemist eelkõige Griaule'i vestluste kaudu pimeda küti Ogotemmêliga 1946. aastal, millest sündis kuulus teos „Dieu d'eau“ (Veejumal), ning postuumselt ilmunud teose „Le Renard pâle“ (Kahvatu rebane) kaudu.

Selle kirjelduse järgi lõi looja Amma universumi hiiglasliku kosmosemuna sees, mis sisaldas nelja elementi ja kõigi elusolendite algseid idusid. Munas arenesid kaksikute paarid. Üks neist, Ogo, muutus kärsituks ning murdis munast välja enne valmimist, rebides kaasa tüki platsentast, millest sai maa. Tema enneaegne mäss tõi loomisse ebatäiuslikkuse, põua ja pimeduse. Selle heastamiseks ohverdas Amma teise olendi, vee ja korra vaimu Nommo, ning lõikas tema keha tükkideks, et korrastada universumit ja taaselustada loodus. Ogo taandati maapealseks Kahvatuks rebaseks (Yurugu), kes rändab öösiti ringi ja teab loomise saladusi.

Griaule'i eesmärk oli osalt poleemiline. Ta soovis tõestada Lääne akadeemilisele maailmale, et Aafrika rahvastel on sama sügav, metafüüsiline ja terviklik filosoofiline süsteem nagu vanadel kreeklastel või egiptlastel.

Siiriuse poleemika

1950. aastal avaldasid Griaule ja Dieterlen teadusartikli „Sudaani Siiriuse süsteem“, kus nad väitsid, et dogoni preestrid teavad Siiriuse kaksiktähe olemasolust fakte, mida palja silmaga pole võimalik näha: et Siiriusel on nähtamatu kaaslane, mis on äärmiselt raske ja teeb tiiru ümber peamise tähe 50 aastaga.

Paralleelid kaasaegse astronoomiaga tundusid rabavad: valge kääbus Siirius B avastati teleskoobiga alles 1862. aastal ja selle tihedust mõisteti 1920ndatel. Kuidas sai kaljujalami savikülades elav rahvas sellest teada ilma teleskoopideta?

1976. aastal avaldas Robert Temple raamatu „The Sirius Mystery“, kus ta pakkus välja, et Nommod olid tegelikult tulnukad Siiriuse süsteemist, kes külastasid iidsel ajal Maad ja andsid oma astronoomiateadmised inimestele. Raamatust sai ülemaailmne bestseller ja populaarkultuuri hitt, kuid astronoomid ja antropoloogid suhtusid sellesse äärmise skeptitsismiga.

Otsustava pöörde tõi Hollandi antropoloogi Walter van Beeki põhjalik välitöö aastatel 1979–1991. Van Beek küsitles paljusid dogoni vanemaid ja teatas ajakirjas Current Anthropology, et ükski tema informeerijatest ei teadnud midagi Griaule'i kirjeldatud Siiriuse saladusest. Ta järeldas, et müüt ei olnud iidne Dogoni pärimus, vaid sündis Griaule'i ja tema informeerijate vahelises dialoogis: Griaule, kes tundis astronoomiat ja otsis sügavaid seoseid, võis esitada suunavaid küsimusi, mida viisakad kohalikud vanemad oma vastustes peegeldasid ja laiendasid.

Vaidlus kestab teataval määral tänaseni: Griaule'i tütar Geneviève Calame-Griaule kaitses isa pärandit, väites, et salateadmisi usaldati vaid vähestele pühitsetutele, samas kui kriitikud rõhutavad, et suuline pärimus võtab kergesti omaks väljastpoolt tulnud teavet, eriti prantsuse misjonäridelt ja maadeuurijatelt, kes külastasid piirkonda 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Mida need kaks traditsiooni jagavad

Ifá ja Dogonide kosmoloogia jõuavad sarnaste tõdemusteni erinevaid teid pidi. Mõlemas ei ole maailm mitte mehaaniline kellavärk, vaid elav ja mitmetasandiline suhete võrk. Mõlemas on kord ja korratus (Orunmila ja Eshu jorubadel, Nommo ja Rebane dogonidel) mõlemad universumisse sisse kirjutatud ning loov areng toimub just nende vastastikmõjus.

Mõlemas traditsioonis on maailm inimesele loetav. Ajal, mil kaasaegne teadus otsib terviklikke mudeleid inimese ja keskkonna seoste mõistmiseks, pakuvad Lääne-Aafrika kosmoloogiad rikkalikku ja sügavalt läbimõeldud vaadet sellele, kuidas inimene saab elada kooskõlas oma maise ja vaimse teega.