Nauðr

Orjatar

Islandi salm algab sõnadega þýjar þrá ning sõnavalik on pigem täpne kui poeetiline.

Þý on orjatar ehk naisori. Muinaspõhja ühiskond toetus orjapidamisele: rüüsteretkedelt toodud, orjaseisusse sündinud või võlgade tõttu orjastatud orjad (þrælar) ja orjatarid (ambáttir). „Rígsþula“ kirjeldab orjapere ränka vaeva üksikasjalikult. Islandi seadustekstid käsitlevad orje omandina, millel on kindel kahjuhüvitise väärtus. Hinnangud orjastatud elanikkonna osakaalu kohta viikingiaja Skandinaavias varieeruvad laialdaselt ja on vaidlusalused, kuid keegi ei kahtle selles, et orjandus oli majanduse keskne alustala ning põhjala orjakaubandus ulatus Iirimaalt Volgani.

Seega ei otsi poeem kitsikust määratledes kujundlikku metafoori. See nimetab ühiskonna kõige vähem vaba inimest ja ütleb: vaat see. Seejärel þungr kostr, raske seisund, ja vássamlig verk, vaevaline, ilmastikule avatud töö.

Ladinakeelne gloss on opera ehk vaev ja töö.

Norra salm kirjeldab sama reaalsuse teist tahku: häda jätab kasina valiku ning alasti külmetab pakases. Vaesus ja kaitsetus lähisarktilises talves, kus inimese ja pakase vahele ei jää midagi.

Mida vanapõhja salmid ei ütle

Vanainglise salm selle ruuni kohta on ainus tõeliselt lootusrikas tõdemus mistahes traditsioonis. Häda rõhub rinda, ometi saab sellest sageli abi ja pääsemine, kui seda õigel ajal kuulda võetakse.

Kumbki vanapõhja poeem ei sisalda midagi taolist. Puuduvad tingimused, pööre paremusele ja lohutus. Kitsikus on orjatari lein ja alastiolija külmetamine, ning sellega salm lõpeb.

See erinevus ongi põhjus, miks tuleks seda ruuni tõlgendada kuueteistkümnese rea kaudu, selle asemel et võõraid tähendusi sisse tuua. Tänapäevased ruuniraamatud seletavad Nauðri peaaegu eranditult õpetava katsumusena: sundusena, mis kasvatab, või vajadusena, mis karastab nagu ääsituli. Iga viimne kui kild sellest tuleb inglise poeemist. Skandinaavia traditsioon pakub ruuni, mille tähendus on lihtne: see on halb olukord ja see ei hakka sind õpetama.

Nauðr Egilli saagas

Selle ruuniga seostatakse üht sageli tsiteeritud episoodi, mida tasub täpselt kirjeldada, sest seda kiputakse liigselt üle tähtsustama.

„Egilli saagas“ külastab Egill talu, kus noor naine on raskesti haige. Kohalik mees on lõiganud tema tervendamiseks ruune, kuid teinud seda valesti. Egill leiab nikerdusega vaalaluu, loeb selle läbi, kraabib ruunid maha, põletab luu ja lõikab asemele õiged märgid. Seejärel lausub ta värsi, milles hoiatab, et ruune ei tohiks lõigata keegi, kes ei oska neid lugeda, ning et kümme peidetud saua olid põhjustanud naisele pikaajalise tõve.

See episood ei nimeta Nauðri ruuni. See kinnitab keskaegsete islandlaste uskumust, et valesti lõigatud ruunid võivad tekitada haigust ja õigesti lõigatud märgid seda ravida, ning et oht seisnes asjatundmatus lõikamises.

Levinud kaasaegne väide, et just Nauðri lõigati kaitseks küünele, pärineb hoopis teisest tekstist: „Sigrdrífumálist“. Seal antakse nõu märkida nauð küünele koos teiste ettevaatusabinõudega joogis oleva mürgi vastu. See on 13. sajandi eddalik luule legendilisest minevikust. See näitab, mida keskaegsed islandlased uskusid ruunide võimesse tegevat, mitte seda, mida viikingiajal tegelikult praktiseeriti.

Lugemisel

Nauðr tähistab pigem seisundit kui sündmust.

Hagall langeb ja möödub. Kaun on arenenud vargsi. Nauðr on olukord, mille sees viibitakse praegu: liiga vähe raha, liiga vähe aega, vältimatu kohustus, millest ei saa loobuda, või keha ja asjaolud, mis keelduvad koostööst.

Vanapõhja poeemide valguses ei anna see mingit lubadust vaimsest arengust ega õppetunnist. Kõige selgem sõnum, mida see kannab, on see, et väljapääsud on tõepoolest suletud. Ladumisel on see sageli just see tõsiasi, mida küsija vajab kinnituseks, mitte vaidluseks. Küsimus, mida tasub esitada, ei ole mitte see, kuidas põgeneda, vaid see, mis on siin talutav ja kui kaua.

Samuti kõneleb see ruun põhjala traditsioonis teiste inimeste kitsikusest. Salmis seisab orjatar. Mõnikord viitab Nauðr olukorrale, kus rasket koormat ei kanna küsija ise, vaid keegi teine tema kõrval.

Tähena

Püsttüvi ühe lühikese ristuva haruga: pikaoksaline ᚾ ja lühikeseoksaline ᚿ, mis lihtsustab seda veelgi.

Selline minimalism tekitab tõsise lugemisprobleemi, mida see jagab reas vahetult järgneva Íssi palja püsttüvega. Kulunud Nauðr näeb välja nagu Íss ja kriimustus Íssi peal nagu Nauðr. Kuna noorem futhark jättis nasaalid sama häälduskoha klusiilide ees märkimata (kirjutades sak sõna sank asemel), jäeti n-häälik sageli üldse kirjutamata sinna, kus tänapäeva lugeja seda ootaks.