Jyotisha

Veeda silm

Jyotisha on saanud nime sanskritikeelsest sõnast jyoti (valgus) ja seda nimetatakse klassikaliselt veedade silmaks (Vedanga Jyotisha). Veedade rituaalses maailmas oli taevas jumaliku korra suur kell: ohvritalitus, mida ei sooritatud õigel hetkel, kaotas oma vilja. Sellest esialgsest vajadusest hoida pühad toimingud kooskõlas päikese ja kuuga kasvas välja traditsioon, mis kujunes aastasadade jooksul üheks matemaatiliselt rangemaks ja filosoofiliselt rikkamaks astroloogiasüsteemiks maailmas.

Vedanga Jyotisha ja viieaastane yuga

Vanim säilinud tekst on Vedanga Jyotisha, mille pärimus omistab targale Lagadhale ja mis on säilinud kahes redaktsioonis: Rigveeda ja Jadžurveeda omas. Tekst kirjeldab taevast, kus talvine pööripäev asub Dhanishta nakshatras – asend, mis vastab astronoomiliselt umbes ajavahemikule 1400–1200 eKr, pakkudes haruldast tekstilist ja kronoloogilist pidepunkti veeda ajastu mõistmiseks.

See teos oli rituaalne kalender, mitte individuaalsete sünnikaartide käsiraamat. Lagadha süsteem oli lunisolaarne ja toetus viieaastasele yugale. Viis päikeseaastat võrdsustati 67 kuukuuga (ehk 62 sünoodilise kuuga), mille kooskõla säilitamiseks lisati tsükli jooksul kaks lisakuud (adhikamasa). Kuu teekond jaotati 27 nakshatraks ehk kuumõisaks. Aega ei mõõdetud kraadides, vaid tithides (kuupäevades) ja ghati-yantraga mõõdetud veekella ühikutes (nadika ehk 24 minutit).

Kreeka, babüloonia või india pärand?

Kuidas liikus India astronoomia sellest rituaalsest kalendrist planeetide horoskoopiani, on teadusloo üks enim vaieldud küsimusi. Esimestel sajanditel pKr ilmusid sanskriti tekstidesse kaksteist sodiaagimärki, kaksteist maja, planeetide nurgelised aspektid ja sünnikaardi arvutamine. Seda pöördepunkti tähistab Yavanajataka (»Kreeklaste traktaat«), mille Yavaneshvara tõlkis kreeka proosast sanskriti keelde 149/150 pKr ning mille Sphujidhvaja pani värssidesse 269/270 pKr Lääne-Kshatrapade õukonnas.

Sanskriti astroloogia võttis omaks rida hellenistlikke laene: sõna hora (kreeka hōra), kendra (kentron), trikona (trigōnon), liapta (leptē) ja dekaanide nimetus drekkana (dekanos). Kuid India õpetlased ei olnud lihtsad kopeerijad. Nad sulatasid hellenistliku geomeetria oma 27 nakshatra süsteemi, allutasid selle karma ja taassünni metafüüsikale ning lõid unikaalsed jaotuskaardid (vargad), mida Vahemere ruum sellisel kujul ei tundnud. David Pingree kaitses teesi peaaegu täielikust kreekakeelsest laenust, samas kui teadlased nagu K. S. Shukla osutasid India põlisele arvutustraditsioonile.

Bagdad ja al-Bīrūnī

Znanje je teklo tudi v obratno smer. V 8. sajandil kutsusid Bagdadi abassiididest kaliifid India astronoomiatundjaid oma õukonda. Sanskriti teosed, eesotsas Brahmagupta Brahmasphutasiddhantaga, tõlgiti araabia keelde (Zij al-Sindhind), mille kallal töötasid Ibrahim al-Fazari ja al-Khwārizmī. Pärsia õpetlane al-Bīrūnī jättis oma teoses Kitab al-Hind (1030 pKr) erakordselt täpse ja objektiivse analüüsi India astronoomiast ja astroloogiast, imetledes nende matemaatilist rangust ja eristades seda mütoloogilistest lisandustest.

Gnoomonid, veekellad ja värssnumbrid

Varajased India astronoomid tegid oma vaatlused üllatavalt lihtsate riistadega. Peamine instrument oli shanku: 12-sõrmeline vertikaalne gnoomon tasasel horisontaalpinnal. Varju pikkuse ja suuna järgi määrati täpne keskpäev, geograafiline laiuskraad ja pööripäevad. Öise aja mõõtmiseks kasutati ujuvat vasest veekella (ghati-yantra ehk kapala), mille põhja tehtud ava lasi anumal täpselt 24 minutiga põhja vajuda.

Kuna teaduslikke tekste anti edasi suuliselt, võeti kasutusele arvsüsteemid katapayadi ja bhuta-sankhya, mis asendasid suured arvud ja siinustabelid kergesti meeldejäävate sõnade ja luuleridadega. Nii sai pikki matemaatilisi koodekseid laulda meetrilistes shlokades ilma arvutusvigu tegemata.

Siddhantad ja kolm haru

Alates 5. sajandist pKr koondati teadmised monumentaalsetesse traktaatidesse ehk siddhantadesse. Klassikaline Jyotisha jaguneb kolmeks suureks haruks (skandha):

• Siddhanta ehk Ganita: Matemaatiline astronoomia ja efemeriidide arvutamine.
• Samhita: Mundaanne astroloogia, ilmastik, komeedid ja riikide saatused.
• Hora: Individuaalne sünniastroloogia (jataka), soodsate hetkede valik (muhurta) ja küsimused (prashna).

Siddhantad kirjeldavad geotsentrilist taevast ja arvutavad välja, kus planeet tegelikult paistab, lähtudes kohast, kuhu selle keskmine liikumine selle asetaks. Seda tööd teevad kaks korrektsiooni. Manda-korrektsioon tegeleb planeedi enda orbiidi ebaühtlusega: lahutades planeedi apogee ehk mandocca selle keskmisest pikkuskraadist, annab saadav anomaalia mandaphala ehk keskme võrrandi. Shighra-korrektsioon tegeleb Maa enda Päikese-ümber liikumise mõjuga, mis maapinnalt vaadates paistab silmuste ja tagurpidi (retrograadsete) teekondadena. Marsi, Jupiteri ja Saturni puhul liigub shighra tipp koos keskmise Päikesega. Mõlemad korrektsioonid kasutavad epitsükleid, mille suurus muutub vastavalt anomaalia kvadrandile, ning mõlemaid arvutatakse jya ja kojya abil – siinuse ja koosinuse funktsioonidega, mis liikusid hiljem araabia keele kaudu Euroopa matemaatikasse.

Need tekstid hindasid ka planeetide mõõtmeid ja kaugusi. Kuigi absoluutsed väärtused erinesid tänapäevastest, oli matemaatiline aparaat piisavalt täpne päikese- ja kuuvarjutuste ennustamiseks minutipealt.

Sidereaalne sodiaak ja ayanamsa

Kõige selgem praktiline veelahe tänapäevase lääne ja veeda astroloogia vahel on sodiaagi valik. Lääne astroloogia kasutab troopilist sodiaaki, kus 0° Jäära on ankurdatud kevadisele pööripäevale. Maa telje pretsessiooni tõttu (umbes 50,3 kaaresekundit aastas) nihkub see punkt tähtede suhtes.

Kaks sodiaaki langesid kokku mingil hetkel esimesel aastatuhandel pKr, kuid täpne aeg sõltub sellest, millist tähte võetakse ankruna. 1952. aastal asutas India valitsus Kalendrireformi Komitee eesotsas astrofüüsik Meghnad Sahaga, kelle astronoomide hulgas oli N. C. Lahiri, et asendada umbes kolmkümmend piirkondlikku kalendrit üheainsa ühtse kalendriga. See võttis kasutusele Chitrapaksha ayanamsa, mida praegu nimetatakse tavaliselt Lahiriks ja mis asetab tähe Spica (Chitra) täpselt 180° peale ehk Kaalude algusesse. Selle definitsiooni järgi langesid sodiaagid kokku aastal 285 pKr ning 2026. aastaks on ayanamsa umbes 24°13′. Seetõttu paikneb planeet, mis lääne kaardil on 10° Jääras, veeda kaardil umbes 16° Kalades.

Lahiri on kõige laialdasemalt kasutatav väärtus, kuid mitte ainus. Ayanāṃsha eri koolkonnad vaidlevad paari kaareminuti või -kraadi üle: Krishnamurti (KP) süsteem lahutab veidi rohkem, B. V. Raman kasutas oma väärtust ja lääne sidereaalsed astroloogid eelistavad sageli Fagan-Bradley väärtust. Enamikus kaasaegses veeda tarkvaras on Lahiri vaikeväärtus.

Panchanga: viis ajaharust

Panchanga (»viis liiget«) on traditsiooniline kalender, mis määrab iga päeva ja rituaali energeetilise laadi. Need viis elementi arvutatakse Päikese ja Kuu vastastikusest liikumisest:

• Tithi, kuupäev: iga 12° vahemaad Päikese ja Kuu vahel (30 tithit kuutsüklis).
• Vara, nädalapäev: seitse päeva, mida valitsevad nähtavad planeedid Päikesest Saturnini.
• Nakshatra, kuumõis: Kuu asukoht 27 jaotuses (igaüks 13°20′).
• Yoga, nurkade liit: Päikese ja Kuu pikkuskraadide summa jagatuna 13°20′-ga (27 joogat).
• Karana, pool tithit: kuuekraadine intervall (kuus kordub 11 karanat).

Vanem 28. nakshatra Abhijit, mis hõlmab ligikaudu 6°40′ kuni 10°53′ Kaljukitse märgis, esineb siiani rituaalide ajastamisel ja annab oma nime kohaliku keskpäeva paiku asuvale Abhijit muhurtale. Ennustav töö kasutab 27 tähe skeemi, mis jaguneb võrdselt üheksa planeedivalitseja vahel, kolm nakshatrat igale. Hea hetke valimine nendest viiest harust on kunst nimega muhurta.

Dashad: kuidas kaart avaneb ajas

Kus lääne astroloogia toetub aja määramisel peamiselt transiitidele, seal toetub Jyotisha dashadele – planetaarsetele perioodidele, mis lülitavad sünnikaardi lubadusi sisse üksteise järel. Peamine süsteem on Vimshottari ehk »120-aastane« dasha, mida kirjeldatakse teoses Brihat Parashara Hora Shastra. Selle 120 aastat, mis tähistavad ideaalset täielikku eluiga, jaotatakse seitsme nähtava planeedi ja kahe kuusõlme, Rahu ja Ketu vahel kindlas järjekorras ja kindla pikkusega: Ketu 7 aastat, Veenus 20, Päike 6, Kuu 10, Marss 7, Rahu 18, Jupiter 16, Saturn 19 ja Merkuur 17.

Kuu asukoht sünninakshatras määrab ära, kus kohas inimene sellesse 120-aastasesse tsüklisse siseneb. Kui Kuu on Krittika nakshatra alguses, algab elu Päikese dasha alguses; kui Krittika lõpus, siis Päikese dasha lõpus, millele järgneb varsti Kuu periood. Iga peaperiood (mahadasha) jaguneb omakorda üheksaks alaperioodiks (antardasha ehk bhukti), mis kordavad sedasama vahekorda väiksemas skaalas. Ennustav analüüs vaatleb samaaegselt dasha valitsejat, alaperioodi valitsejat ja samal ajal toimuvaid transiite.

Jaimini: märgid, karakad ja arudhad

Maharishi Jaimini süsteem pakub Parāshara kõrval alternatiivse ja võimsa meetodite kogu. Jaimini astroloogias heidavad aspekte märgid ise (rashi drishti), mitte planeedid: liikuvad märgid aspekteerivad püsivaid märke ja vastupidi, samas kui muutuvad märgid aspekteerivad teisi muutuvaid märke.

Jaimini asendab tavalise Jyotisha fikseeritud looduslikud tähistajad ka chara karakatega – liikuvate tähistajatega, mis määratakse üksnes kraadide järgi. Planeedid järjestatakse selle järgi, kui kaugele nad on omas märgis jõudnud, jättes märgi enda kõrvale. Sõltuvalt sellest, kas Rahu on kaasatud, reastatakse seitse või kaheksa planeeti:

Arudha pada on Jaimini kujutis sellest, kuidas asi paistab väljastpoolt. Loendage märgid majast selle valitsejani ja seejärel loendage seesama arv uuesti valitsejast edasi – see ongi selle maja arudha. Esimese maja arudha, arudha lagna, näitab, kuidas inimest näeb maailm, vastandina astsendendi füüsilisele minale. Kui loendus langeb tagasi majja endasse või selle seitsmendasse majja, võetakse selle asemel kümnes märk sellest punktist.

Kuusteist jaotuskaarti

Tavaline sünnikaart, rāshi ehk D-1, kirjeldab füüsilist keha ja elu materiaalset raamistikku. Kuid Jyotisha ei piirdu kunagi vaid ühe kaardiga: iga 30-kraadine märk jaotatakse matemaatiliselt väiksemateks osadeks, luues jaotuskaardid (vargad). Parāshara süsteem tunneb kuueteistkümmet peamist jaotust (shodashavarga):

Nendest jaotuskaartidest on kõige tähtsam Navamsha (D-9). Kuna üks navamsha osa on täpselt 3°20′, vastab see nakshatra ühele neljandikule (pada). Navamsha seob seega kokku päikeselise 12-märgilise ja kuupõhise 27-osalise süsteemi. Seda loetakse alati koos põhikaardiga: rashi näitab potentsiaali, Navamsha aga selle viljumist ja saatuse tegelikku suunda.

Teises äärmuses asub shashtyamsha (D-60), mis viilutab iga märgi kuuekümneks poolekraadiseks segmendiks. Astsendent liigub poole kraadi võrra umbes kahe kellaminutiga, seega vajab usaldusväärne D-60 peaaegu minutipealt teadaolevat sünniaega. Parāshara annab igale kuuekümnest segmendist valitseva jumaluse: heatahtlikud nagu Deva, Amrita ja Sudha ning karmid nagu Ghora, Davagni ja Kala; paaris märkides jookseb jumaluste järjekord tagurpidi. Klassikalised autorid peavad seda kaarti planeedi kohta viimaseks sõnaks: planeet, mis on rāshis ja navamshas hästi asetatud, loetakse siiski kahjustatuks, kui ta satub karmisse shashtyamshasse.

Planeedi tugevuse mõõtmine

Jyotishas ei piisa vaid teadmisest, millises märgis planeet asub. Planeedi reaalset võimet oma lubadusi ellu viia hinnatakse matemaatiliselt Shadbala ja Vimshopaka süsteemide kaudu.

Vimshopaka bala hindab planeedi väärikust 20 punkti skaalal läbi jaotuskaartide rühma. Igas kaardis teenib planeet punkte oma liitsuhte kaudu selle märgi valitsejaga, kus ta asub: 20 oma märgis, 18 suure sõbra juures, 15 sõbra juures, 10 neutraalsena, 7 vaenlase juures ja 5 suure vaenlase juures. Liitsuhe ühendab planeetide püsivad, loomulikud sõprussuhted ajutistega, mida loob kaart ise, kuna planeedid 2., 3., 4., 10., 11. ja 12. majas teineteisest loetakse ajutisteks sõpradeks. Kaardid kaalutakse seejärel: kuue kaardi skeemis kannab rāshi 6 ühikut 20-st, navamsha 5, drekkana 4 ning hora, dvadashamsha ja trimshamsha ülejäänu. Kokku 15 või enam punkti märgib planeeti, mis suudab täielikult teostuda; alla 10 aga planeeti, mille periood kipub lubama rohkem, kui annab.

Shadbala (kuuekordne tugevus) mõõdab planeedi jõudu kuues sõltumatus dimensioonis ruupades ja viruupades (1 ruupa = 60 viruupat):

• Sthana bala, asendiline tugevus, on kõrgeim planeedi täpse kõrgenduse kraadi lähedal ja nurgamajades (1., 4., 7. ja 10. majas).
• Dig bala, suunaline tugevus: Jupiter ja Merkuur on tugevaimad idas (1. majas), Päike ja Marss seniidis (10. majas), Saturn läänes (7. majas), Kuu ja Veenus nadiiris (4. majas). Oma parimale suunale vastassuunas asuv planeet saab null punkti.
• Kala bala, ajaline tugevus, annab Kuule, Marsile ja Saturnile jõudu öösel ning Päikesele, Jupiterile ja Veenusele päeval, lisab Kuu faasi ning annab punkte sünniaasta, -kuu, -päeva ja -tunni valitsejate eest.
• Cheshta bala, liikumise tugevus, on suurim retrograadsel planeedil, mis asub siis Maale kõige lähemal.
• Naisargika bala, loomulik tugevus, on kindel heleduse skaala: Päike 60 viruupat, Kuu 51,43, Veenus 42,86, Jupiter 34,29, Merkuur 25,71, Marss 17,14, Saturn 8,57.
• Drik bala, aspektiline tugevus, liidab punkte planeedi saadud heatahtlike aspektide eest ja lahutab kahjulike eest.

Klassikalised tekstid määravad kindlaks minimaalse ruupade arvu, mida iga planeet vajab, et teda saaks lugeda täieõiguslikult tugevaks:

Kui kaks viiest tõelisest planeedist (Marss, Merkuur, Jupiter, Veenus, Saturn) satuvad teineteisele lähemale kui üks kraad, astuvad nad planetaarsesse sõtta (graha yuddha). Võitjaks loetakse põhjapoolsema laiuskraadiga ja heledam planeet, samas kui kaotaja kaotab suure osa oma soodsast jõust.

Planeetidel on ka seisundid – avasthad. Baladi avasthad jagavad märgi viieks kuuekraadiseks vahemikuks, tõlgendades planeeti imiku, nooruki, täiskasvanu, vanuri või surnuna (paaris märkides pöördub järjekord ümber) ja seega vähe, palju või peaaegu mitte midagi andvana. Keerukamad shayanadi avasthad, mis arvutatakse nakshatra, navamsha ja tõusumärgi põhjal, kirjeldavad planeeti magavana, söövana, kogukonnas istuvana ja nii edasi, mis värvib tema perioodi meeleolu.

Ashtakavarga: transiitide aritmeetika

Ashtakavarga ehk kaheksakordne jaotus on Jyotisha tööriist transiitide hindamiseks. Ainult Kuust loendatud transiit eirab ülejäänud kaarti; ashtakavarga hindab iga märki korraga kaheksast võrdluspunktist: seitsmest planeedist ja tõusumärgist. Iga planeedi kohta loetlevad klassikalised reeglid, millised märgid nendest kaheksast punktist loendatuna on soodsad. Iga soodne asetus teenib punkti; piirkondlikud tavad erinevad selle poolest, kas seda tähistab täpp või joon, ning kaasaegne tarkvara nimetab seda binduks.

Iga märk jagatakse omakorda kaheksaks kakshyaks (igaüks 3°45′), mida valitsevad planeedid kindlas järjekorras (Saturn, Jupiter, Marss, Päike, Veenus, Merkuur, Kuu ja tõusumärk). Transiit toob kasu just siis, kui planeet läbib seda kakshyat, millele ta ise bindu annetas.

Kõigi individuaalsete tabelite liitmisel saadakse sarvashtakavarga. Märk, mille koondskoor on üle 28 punkti, on tugev ning toob transiitide ajal kergust ja edu; alla 25 punkti saanud märk hoiatab takistuste eest.

Täpsemaks ajastamiseks vähendatakse punkte kaks korda. Trikona shodhana ehk trigonaalne vähendamine võtab iga elemendi kolm märki, leiab nende seas madalaima arvu ja lahutab selle kõigist kolmest; kui üks kolmest on juba null, jäetakse see trigon puutumata. Ekadhipatya shodhana ehk valitsejapõhine vähendamine tegeleb seejärel kahe märgi valitsejatega, et valitseja mõju ei arvestataks kaks korda. Päike ja Kuu, mis valitsevad kumbki ühte märki, on sellest vabastatud.

Vähendatud arvud korrutatakse seejärel läbi. Igal märgil on oma kordaja, rashi gunakara (muu hulgas Jäär 7, Sõnn 10, Kalad 12), ja igal planeedil oma, graha gunakara. Nende korrutiste summa annab shodhya pinda – üheainsa koondnumbri iga planeedi kaalu kohta kaardis. Klassikalised tekstid kasutavad seda valemites, mis jagavad 27-ga ja võtavad jäägi nakshatrana, jälgides seejärel Saturni või Jupiteri transiiti üle selle nakshatra ja selle trigonite. Brihat Parashara Hora Shastra rakendab selliseid valemeid küsimustele isa, laste ja eluea kohta.

Arvutuse ja teadvuse traditsioon

Vähesed traditsioonid nõuavad oma praktikutelt nii suurt matemaatilist täpsust kui Jyotisha. Kuid see range aritmeetika teenib vaimset eesmärki: aidata inimesel mõista oma karma mustrit (prarabdha karma) ja kasutada teadlikku pingutust (purushakartha), et elada harmoonias kosmilise korraga.