Lasuriit

Mis see tegelikult on

Kivim, mitte üksikmineraal. Lasuriit koosneb peamiselt lasuriidist (feldspatoidist), millele lisanduvad valgete soontena kaltsiit ja kuldsete täppidena sädelev püriit. Kivimi koostises võivad esineda ka sodaliit, haüiin ja diopsiid.

Lasuriidi sügavsinine värvus tuleneb mineraali kristallivõresse lõksu jäänud kolmikväävli radikaalioonidest, mis on harukordne värvumismehhanism. See ei tulene siirdemetallidest nagu enamiku vääriskivide puhul.

Kõvadus on Mohsi skaalal umbes 5,5, kuid kaltsiidisisaldus muudab kivi kohati pehmemaks ning hapete suhtes haavatavaks. Kuna lasuriit on poorne, imab see hõlpsasti õlisid ja kunstlikke värvaineid.

Kvaliteedi hindamine on selgepiiriline: ühtlane sügavsinine toon tagasihoidlike kuldsete püriiditäppide ja minimaalse valge kaltsiidiga on kõrgeimas hinnas, samal ajal kui tihedate valgete vöötidega materjal on märgatavalt odavam.

Kust see pärineb

Sar-e-Sang Kokcha jõe orus Badahšanis, Afganistani kirdeosas, on tarninud lasuriiti vähemalt kuus tuhat aastat ning on suure tõenäosusega maailma vanim katkematult tegutsenud kaevanduspiirkond. Juba pronksiajal jõudis siit pärit kivi Mesopotaamiasse, Egiptusesse ja Induse orgu.

Tšiili kaevandab suurema valge kaltsiidi osakaaluga kivi, samuti varustavad maailmaturgu Baikali järve piirkond Venemaal ning leiukohad Pakistanis.

Kaubatee on selle kivi loo lahutamatu osa. Badahšanist Egiptusesse liikunud kivi läbis tuhandeid kilomeetreid pronksiaegses Aasias; leiud vaaraode hauakambrites kõnelevad vahetusvõrgustikest, mille ulatus oli võrreldamatult avaram, kui esemed ise lasevad aimata.

Mida väitsid pärimused

Sumer hindas lasuriiti äärmiselt kõrgelt. Uri kuninglikes hauakambrites leidus seda külluslikult ning Gilgameši eepos kirjeldab sellest kivist tahvleid ja jumaluste habemeid. Muistne Egiptus põimis seda Tutanhamoni kuldsesse surmamaski, pühadesse skarabeustesse ja rinnaplaatidesse, sidudes kivi tähistaeva ja taevajumalanna Nutiga.

Pigmendi lugu on aga see, mis jättis Euroopa kultuuri kõige sügavama jälje. Peenestatud ja puhastatud lasuriit annab ultramariini (mis tähendab 'meretagust'), Euroopa maalikunsti kalleima värvaine keskajast kuni sünteetilise aseaine leiutamiseni 1826. aastal. Renessansiaegsetes altarilepingutes arvestati ultramariini kaalu meistri tasust eraldi ja see oli mõeldud üksnes Neitsi Maarja mantlile, sest kaalus kulda üles.

Puhastamine oli vaevarikas: kivipulbrit sõtkuti vaha ja vaigu segus ning pesti korduvalt vees, et eraldada helesinine lasuriit hallist aherainest.

Ajurveeda traditsioonis seostatakse lasuriiti Saturniga kui kättesaadavat alternatiivi sinisele safiirile. Keskaja Euroopas kirjutati pulbristatud lasuriiti välja melanhoolia vastu, toetudes puhtalt värvi sümboolikale.

Kuidas sellega toimitakse

Põhjalikule süvenemisele ja vaimsele tööle suunatud tähendus on kõige viljakam ning peegeldab kivi ajalugu palju täpsemalt kui tänapäevased laialivalguvad ettekujutused intuitsioonist. Lasuriit oli kirjutajate, preestrite ja raamatumaalijate kivi, meistrite, kelle kutsumus nõudis terast pilku ja vankumatut täpsust.

See sobib oivaliselt olukordadesse, kus enne tegutsemist on vaja olukorda kainelt kaaluda, eristudes sellega helesinisest kõnele suunatud kiirest.

Ehetena on seda parim kanda ripatsi või taskukivina. Kõvaduse 5,5 ja pehme kaltsiidi tõttu kulub see sõrmustes kiiresti; higi, kosmeetika ja puhastusvahendid kahjustavad läiget.

Ärge pange seda kunagi ultrahelivanni ega jätke vette seisma. Täiesti piisab õrnast pühkimisest kuiva või vaevumärgatavalt niisutatud pehme lapiga.

Sodaliit pakub mõistlikku ja ausat alternatiivi, kui otsitakse samasugust tumesinist tooni ilma lasuriidi hapruse ja kõrge hinnata.

Teadlik ostmine

Lasuriiti järeletehakse peamiselt kolmel viisil.

Värvitud jaspis, mida varem müüdi Šveitsi või Saksa lasuriidi nime all, on vanim võltsing. See näeb välja lame ja ühtlaselt sinine, ilma püriidi ja kaltsiidita.

Rekonstrueeritud lasuriit kujutab endast ehtsat kivipuru, mis on seotud sünteetilise vaiguga; luubi all paistab see teraline ja ebaloomulikult ühetaoline, ilma loodusliku mustrita.

Värvitud howliit ja magnesiit täidavad odavaimat riiulit, kuid kõvaduskatse paljastab need otsekohe.

Mõnikord värvitakse ka ehtsat lasuriiti üle, et süvendada sinist värvi ja varjata valget kaltsiiti. Värvaine tuleb maha atsetooniga niisutatud vatitikuga hõõrudes, eriti helmeste puuraukude juures.

Looduslikul lasuriidil on ebaühtlaselt jaotunud kuldsed püriiditäpid ja peaaegu alati mõned valged kaltsiidijooned, mis küll alandavad hinda, kuid tõendavad kivi ehtsust.

Sodaliiti pakutakse sageli lasuriidi pähe: sellel on valged jooned, kuid puuduvad täielikult püriidi kuldsed sädemed.