Futhorc
Ear on haud ja vanainglise poeem lõpeb sellega ilma hilisemaid lohutusi pakkumata. Liha jahtub vääramatult, kahvatu laip valib maapinna oma voodikaaslaseks ning viimane rida tühistab kolm poeemi enda ruuni: viljad pudenevad, rõõmud kaovad, inimestevahelised lepped murduvad. Ühele päevale üle kantuna pole see hoiatus sellest, mis võiks juhtuda. See on see osa, mis järgneb lõpule. Miski on lõppenud, see lõpp on pöördumatu ja tänane päev on mõeldud järelejäänu korraldamiseks, mitte küsimuse uuesti avamiseks. Ära pehmenda seda uueks alguseks; pöördepunktid kuuluvad juba Dægile.